Ilmar oskas ka hunte ulguda, kasutades selleks lambiklaasi: „On olnud suur õnn, kui nad on suvatsenud vastata. Kui nad vastata ei taha, siis ole kui tahes suur võlur, nad ei vasta,“ ütles ta intervjuus Juhani Püttsepale aastal 2013, mil hunt Eesti esimeseks aasta loomaks.
IN MEMORIAM
Ilmar Rootsi
12.05.1937-19.02.2021
Reedel lahkus legendaarne hunditeadlane ja jahimees Ilmar Rootsi, kes pühendas oma elu hallivatimehe ja inimese suhete uurimisele. Just Ilmar Rootsi ja Anne Maasiku loodusõhtul "Hunt Eesti rahvusloomaks?" Rahvusraamatukogu saalis 4. aprillil 2012 sai tõenäoliselt esmakordselt välja käidud mõte hundist kui eestlastele sobivaimast rahvusloomast.
Doktorikraadiga Ilmar Rootsi teadis eestlaste ja hallivatimeeste suhetest rohkem kui keegi teine meist, tema sulest ilmus üle 400-leheküljeline teos "Tuli susi soovikusta" (2005), mis põhineb seni Eesti kõige põhjalikumal hundi-inimese suhteid kajastaval uuringul.
Ilmari eriliseks teeneks tuleb lugeda tähelepanu juhtimist meie esivanemate heatahtlikule suhtumisele hunti: „Nii kaugele kui meie rahva folkloor tagasi ulatub, osa sellest juba muinasaega – ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Meie ootasime temalt kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Me pole hunte poonud nagu tehti Saksmaal ja Prantsusmaal… karjast püüti teda üksnes eemal hoida, jättes talle eluõiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust. Rebase või karu taoline käitumine märgitud positiivsust ei tähistanud.“
Üheks tõestuseks meie esivanemate märkimisväärsest hundisõbralikkusest sai Ilmari koostatud hundinimede kollektsioon, mis oli osa tema elutööst. Aastakümnete kaupa külastas Ilmar rahvaluulekogusid ja kirjandussaale ning tähendas üles möödunud aegade perioodikast, rahvaluulest ja kirjandusest üle 520 hundi eufemismi. Tema hinnangul võib see olla suurim ühe loomaliigi nimekogu maailmas! Kindlasti on see seda Eestis, kus teisel kohal oleval karul on teadaolevalt „ainult“ 99 ümberütlevat nime.
Hundi-inimese suhete teemal kaitses Ilmar aastal 2011 doktorikraadi, ent teaduskraadist olulisem oli tema kiindumus huntidesse, kellesse ta suhtus vaimustusega, samas salgamata ühtegi võsavillemiga seotud valukohta ühiskonnas. Kui Ilmar eelpool nimetatud legendaarsel loodusõhtul kõneles kohati väga hirmsaid lugusid möödaniku marutõbistest huntidest, siis rahvas oli ikkagi vaimustuses. Ilmar põhjendas ära, et haiget looma süüdistada põhimõtteliselt ei saa, ega loom pole süüdi selles, kui liigiomaselt ei käitu.
Ilmari imetlus ja lugupidamine võsavillemi kui väga terase ja osava looma suhtes oli nii nakkav, et vaatamata hirmulugudele oli kuulajaskond koos Ilmariga veendunud, et just hunt võiks olla Eesti rahvusloom. Saal aplodeeris tookord ettepanekule kuulutada hunt uueks Eesti sümboliks. Edasine, nagu öeldakse, on juba ajalugu....
Aitäh, Ilmar! Jääme Sind soojalt meenutama!
Rahvuslooma ümarlaud
Lugemist: hundist ja esivanemate lugupidavast suhtumisest kirjutab Ilmar siin: https://www.folklore.ee/tagused/nr40/rootsi.pdf
