Kasepuravik Leccinum scabrum
Kõige tavalisemad puravikud ongi kasepuravikud ja neid võib vahel suisa massiliselt esineda. Kasvukohtadeks nii leht-, kui segametsad, puisniidud, võsastikes samuti parkides, aga ainult kaskede läheduses.
Seenekübarate värv võib olla üpris erinevates pruunides toonides ja kübar tundub näpuga katsudes pehmena ning on sageli limane. Kübaraalused torukesed noorel seenel loodusvalged, hiljem oliivikarva. Seenejalg valkjas, millel hallikad, pruunid vahel isegi mustad soomused. Valge ja veidi vatise seeneliha lõikepinnale värvimuutuseid ei teki, kuid kasepuravik tikub vihmaste ilmadega ära „vettima“.
Värskelt söödavad seened, mida saab toitudes lisandina kasutada või otse pannile panna, aga parimate puravike maitseomadustega kasepuravikku võrrelda ei anna.
Tänavuse põuaga jäi kasepuravike suvine seeneaeg vahele, aga metsast võime neid leida veel novembrikuul.
Valge puravik
Valge puravik Leccinum holopus
Valged puravikud paistavad olevat meie soometsades arvukad ja tavalised. Kasvades nii soode veertes, aga vahel koguni soos ja sookaskede lähedusest võime neid leida suisa hulgi.
Valkjas seenekübar tavaliselt „seenelimane“, muutudes vanematel seentel kübaraservadel veidi rohekaks. Seenekübara alused torukesed hallikasvalged, seenejalg valge, aga vanematel rohekate „plekkidega“. Päris sarnane kasepuravikele ehk keskmist maitseelamust pakkuvad seened.
Kirju puravik
Kirju puravik Leccinum variicolor
Kirjut puravikku peetakse värskelt väga heaks söögiseeneks, mis hea koka köögis valmistatult võib maitseelamusi pakkuda.
Kasvukohtadeks niisked leht- ja segametsad, sooservad, puisniidud ja neid võib korjata novembrikuuni välja.
Seenekübar sametiselt mustjaspruun ja veidi kirju ning kleepuv. Kübara alused seenetorukesed valkjad, kuid puudutuse mõjul muutuvad veidi roosakamaks. Seenejalg valkjas, mustjate soomustega. Seene lõikepind muutub mõne aja möödudes roosakaks, aga kodus märkad, et seenejala lõikepind on värvunud sinakasroheliseks.
NB! Korjake ainult neid seeni, mida kindlasti tunnete.
