Ornitoloogi ja metskurvitsate uurija Jaanus Aua lugudesari
Pildistas Sebastien Guillot
2. osa
Kahekümne GPS-saatja paigaldamiseks oli kavandatud seitse üürikest ööd, seega oli töömaht üüratu. Samas ei tõotanud pilk ilmakaardile midagi head: pilvitud, tuuletud ning kuuvalged ööd üritust soosima ei hakka. Kõik kokku tekitas üksjagu kõhedust …
GPS-saatjaga varustatud metskurvits. Oktoober 2021, Viljandimaa
Tuginedes 2019. aastal saadud kogemustele – kohaliku populatsiooni metskurvitsaid tasub septembri lõpus – oktoobri algul otsida eelkõige madalama orasekasvuga taliviljapõldudelt – suundusime 25. septembri õhtul taaskord Unakvere piirkonda Viljandimaal. Retke tulemus aga ei olnud mitte ootuspärane, vaid vapustav: tabasime kümme metskurvitsat, kellele saime paigutada koguni seitse GPS-saatjat! Kõik see andis lootust, et esialgu võimatuna tundunud väljakutse saab soovitud lahenduse.
Nii ka läks. 30. septembri südaööl vabastasime Siimu talu põllul Kuhjaveres Viljandimaal kahekümnenda GPS-saatjaga varustatud metskurvitsa. Kuigi varuks oli jäänud veel üks öö, ei veetnud me seda kamina ees mälestusi heietades, vaid nüüd juba pingetu vabakavana kottpimedatel põldudel.
Missiooni tulemus – 40 püütud metskurvitsat ja viis nurmkana! See üllatas ka prantslasi. Küsimusele, et millal siis jälle, vastas Maxime Passerault mõtlikult: „Järgmisel sügisel tahame olla Soomes …”. Siis aga naeratas kelmikalt: „Edasise suhtes? Hetkel ei tea. Kuid pigem näeme …”
/Järgneb/
1. osa: LINK
