Sabatihane Aegithalos caudatus
Tõenäolisem on sabatihaste salka tegutsemas kohata sega- või lehtmetsades, niiskemates võsastikes, kadastikes ja vastu talve roostikes, kus nende toimetamist saadavad iseloomulikud ja vaikse ilmaga hästi kuuldavad häälitsused: LINK
Salgad koosnevad tavalisemalt perekonnast (vahel ka mitmest) koosnedes vanalindudest ja tänavusuvistest noorlindudest.
Linnusõber teab, et sabatihased ei kuulu teiste meie tihastega samasse (Paridae) sugukonda, vaid liigituvad sabatihaslaste sugukonda. Sügisega on meile saabunud hulk läbirändajaid kirde poolt ja talve karmus otsustab, kas jäädakse meile talvituma? Sabatihased pole eriliselt taimetoidulised ja kui talve poole parkidesse ja aedadesse toidumajade juurde trehvatakse, siis tuntakse huvi pigem üles riputatud pekitüki vastu. Roostikutes piisab nii toitu, kui häid varjevõimalusi.
Mõlemad soo esindajad on sarnases sulestikus. Sabatihaste pea, kael ja rind on helevalge sulestikuga, mida ilmestavad tumedad nööpsilmad ning pisike nokk. Roosakat värvitooni kumab lindude külgedelt. Musta sulestikku märkame kuklal, tiibadel ja sageli valgega ääristatud pikkadel sabasulgedel.
Ülipikk saba ületab linnu kehapikkust mis võib suurematel isenditel võib küündida viisteistkümne sentimeetrini. Sabatihaste kaal jääb napilt alla kümne grammi ja seega on sabatihased niigi pisikestest sinitihastest tillemad.
Sabatihaste vaatlused: LINK
