Mõtisklusi vanast metsast ja videolugu

Postitas Looduskalender - K, 29.12.2021 - 10.10
Autorid

Eestimaa Looduse Fond (ELF) kogus aasta lõpu eel inimeste lugusid ja mõtisklusi vanast metsast - “Mets tahab vanaks elada!”

ELFi meeskond tunnustab ja tänab südamest kõiki, kes võtsid aega vana metsa teemal mõtiskleda ning lugusid jagada. Lugusid saabus loodushuvilistelt, metsaomanikelt, metsamajandajatelt ning matkalistelt vanuses 21 kuni 94 aastat. Saadeti luuletusi, looduskirjeldusi, arutluskäike, murekirju, samuti illustratsioone lugudele.

Loo autor Andres Kurm

Foto Arne Ader

Majakivi Juminda poolsaarel Lahemaal

Majakivi Juminda poolsaarel Lahemaal ( www.loodusemees.ee )

Sisu

Eestis on õnneks veel säilinud, kuigi vähe, vanu ja haruldasi metsakooslusi, mis pakuvad neid külastades alati esteetilist naudingut. Ma elan Lääne-Virumaal, kus viljaka mulla tõttu on ajalooliselt kujunenud väga suured põllumassiivid, mis iseloomustavad suurt osa maastikust. Õnneks on sellel maastikul säilinud veel vanasid, viljakatel muldadel kasvavaid loodusmetsi, millest paljud on vääriselupaigad. Nendele metsadele annab viljakuse lubjarikas muld ja paljud neist kuuluvad metsakasvukoha tüpoloogia järgi sinilille kasvukohatüüpi. Neis vanades metsades võib leida vanu tammesid, kaskesid, kuuski ja mände, mille võrad on laiad, mis vihjab sellele, et aastakümneid tagasi on seal olnud puiskarjamaad ja -niidud.

Meie perekonnal on just selline vana endise karjamaa-mets, milles toimetamine ja majandamine on mulle hobiks. Nüüdseks olen otsustanud, et teeservas kasvav rohunditerikas ala, kus hooga tungib peale haavavõsa, jääb üksikute vanade puudega alaks, et meenutada endisi aegu ja tagada tolmeldajatele erinevate õistaimede olemasolu. Seda enam, et kõrval asub intensiivselt majandatav põllumaa, mille omanik satub tihti ajakirjandusse kui Eestis kõige võimsama ja suurema põllumajandustehnika kasutaja. Sellel alal ma niidan vikatiga suvel heina ja lasen ülesse sirguda üksikuid puid, milleks on põhiliselt kased, kuused ja vahtrad. Suur osa vanast kuusikust sai raiutud ca 15 aastat tagasi, sest seda räsisid juurepess ja kuuse- kooreüraskid. Seal jäeti alles suured ja vanad männid ning kased. Nüüd on raiutud alal väga ilus kasenoorendik, mis on küll istutatud ja hooldatud, kuid lisab siiski silmailu. Lisaks on noorendiku servaaladel ka vanade kuuskede grupid.

Kodumets on ümbritsetud riigimetsa vääriselupaikadest, kus mets saab areneda omasoodu ja see on nüüdseks osa salu- ja laanemetsade kaitsealast. Üraskid on seal korralikult kuuski hävitanud, aga selle koosluse arengut on huvitav jälgida. Huvitav tähelepanek on see, et mida sügavamale vanasse metsa sisse minna, seda rohkem tasakaalus elu seal on – surnud puid on sama palju kui elavaid. Sellel kaitsealal ja ka kodumetsas on alles suuri haabasid, mis tunduvad olevat hea genofondiga ja ilmastikuoludele vastupidavad, sest neil ei voha massiliselt haavataelik, mille viljakehad tavaliselt mujal metsades liikudes vanadel haabade tüvedel tihti silma hakkavad. Suured vanad kuused ja haavad jätavadki sellel metsaalal kõige võimsama mulje. Vanad suured haavad on antud alal ülimalt olulised, sest neil on leitud kasvavat musta limasamblikku (Collema nigrescens). Haavad on elurikkad, sest nende vanasid tüvesid katab kümneid erinevaid pisisamblike liike. Teine oluline kaitsealune taim on kaunis kuldking (Cyprridium calceolus). Kodumetsa puisniidu-ilmelisel osal ma käpalisi pole täheldanud, kuigi seal võib mõnelt meetrilt leida mitukümmend erinevat taimeliiki.

Avastasin kuldkinga kodumetsa kasenoorendiku servast, kus on suurte kuuskede grupid ja mille turbe all on ilusad noored kuused looduslikult tekkinud. Käpalised tärkasid seal siis, kui ma tekitasin häile, mis olid uuenenud tiheda raagremmelga võsaga. Selline metsa majandamine, mida ma seal viljelen, on erinev klassikalisest metsamajandusest, sest ma jätan metsa hooldades loodusele alles ka teisi huvitavaid taimi, mis mujal võsasaega eemaldatakse. Näiteks punased leedrid, pihlakad, türnpuud, kadakad ja veel teisigi huvitavaid puid-põõsaid. Kuidagi on sinna sattunud ka üksik siberi kontpuu põõsas, mis on küll võõrpuu liik, kuid lisab minu arvamusel metsale elurikkust ja üksikuna ei tõrju see pärismaised liike välja ning rikastab samal ajal maastikku. Kavatsen neid häile, kuhu käpalised on tekkinud, ka tulevikus hooldada selliselt, et need seal säiliks.

Kaitseala metsast, mis mu kodumetsaga piirneb ja kus esineb ligi 200-aastaseid kuuski, on servaaladel viimastel aastatel võimutsenud kuuse-kooreürask. Lisaks on kuuski kauges minevikus vigastanud loomad, keda neil aladel karjatati, ja osaliselt ka okastraat, mida puude külge kinnitati. Tänu sellele esineb seal kuuse-juurepess, mis kuuski korralikult nõrgestab ja mida üraskid aplalt ründavad. Huvitav on olnud jälgida looduse reaktsiooni. Olen kodumetsas täheldanud erinevate rähnide toimetamisi, keda on metsaaladele siginenud erinevaid liike. Olen kohanud valgeselg-kirjurähne, musträhne ja suur-kirjurähne aladel, kus üraskid on võimutsemas. Ise ma kuivanud kuuski maha raiuma ei ole kiirustanud ja kuigi osad neist lähevad tulevikus küttepuudeks, siis hoian neid mitmeid aastaid raiest puutumatuna, kuna neile puudele ilmuvad erinevad röövputukad, kes on üraskite looduslikud vaenlased.

Lisaks on näha, kuidas vanas looduskaitsealuses metsas tulevad mahakukkunud kuuskede alt välja uued noored kuused, kes kiiresti kõrgustesse kerkima hakkavad. Lisaks neile kasvavad neil aladel kõrgustesse puude varjus olnud vahtrad ja saared. Hukkunud ja jalal kuivanud puud on ka head pesapuud rähnidele ja kaelustuvidele. Kaelustuvid kasutavad pesadena vanu, rähnide puusse meiseldatud „kortereid“.

Ise olen metsa viinud kümneid pesakaste tihastele ja kärbsenäppidele, kuid neid asustavad ka värbkakud, oravad ja herilased. Huvitavad leiud on olnud sügiseti, kui olen pesakaste puhastanud. Olen leidnud mõnest pesakastist erinevat liiki surnud hiiri – neid kasutavad värbkakud oma talvise „sahvrina“, et rasked ajad üle elada. Olen täheldanud seda, et suurte metsapuude juures, mille ümber on palju lagedat ja päiksepaistelist ala, armastavad oma pesi rajada kuklased. Teine tähelepanek on see, et kuklased armastavad kõige rohkem elutseda vanade kuuskede ja kaskede läheduses kohtades, kus kõrval on kukkunud ümber vanu puid ja tekkinud just looduslikud häilud.

Terves metsas peab olema alati surnud puid. Nii jalal kuivanud, kui ka maha langenuid. Olen neid kodumetsa alati jätnud. On huvitav vaadata, mis elu surnud puudele tekib – vana surnud sarapuu tüvele võib tekkida selliseid seeni, mida ei oska isegi kuskilt targast raamatust otsida. Huvitavad on ka üle saja-aastased surnud jämedad karjamaa kased, mille tüvedel ei leia praktiliselt vabu kohti – tüved on kaetud kogu ulatuses torikseentega. Kõrval asuval kaitsealal on kohti, kus maha kukkunud puutüved moodustavad „korruseid“. Seal võib üksteise peal olla vabalt kolm tüve. Oravatele ja nugistele on need headeks liikumispaikadeks ja kiirteedeks erinevate metsaosade vahel.

Minu jutu peamine mõte on see, et inimene on meie aladel aastatuhandeid loodusega kooskõlas tegutsenud ja koos eksisteerinud. Talupoja tarkuse ja looduse kohanemise tõttu on ajalooliselt Eesti maastikud mosaiiksed ja elurikkad. Niikaua kuniks on olemas väikemetsaomanikke, kellel on side oma metsaga ja kes oskab märgata looduses toimuvat, on meil alles loodusrikkaid alasid, kus elutseb palju erinevaid liike.

Vanast metsast lugude kirjutamise inspiratsiooniks palus ELF rääkida oma loo ka bioloog Urmas Tartesel.  
 

Sildid

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.