TEKST: Laura Kiiroja
Kes on meid pikemalt jälginud, teab, et oleme kätt pulsil hoidnud viimaste aastate kõige põnevamal hundiprojektil - USAs Ülemjärves asuva Isle Royale rahvuspargi hundipopulatsiooni taastamisel. Lõppeval nädalal ilmus veel üks järg huntide naasmisest loodavale dokumentaalfilmi sarjale. Tegu on väga ilusatest kaadritest koosneva inspireeriva filmiga, mida soovitame vaadata kõigil, kes vähegi inglise keelega sina peal.
Isle Royale saar on üks eriline koht. Nimelt on seal juba alates 1958. aastast uuritud järjepidevalt huntide ja põtrade populatsioonide dünaamikat ilma inimmõju olemasoluta - see teeb kokku 64 aastat! Tegu on maailma pikima bioloogilise uuringuga, mida on läbi viinud tipptasemel hunditeadlased: projekti alustas dr. Durward Allen, seejärel võttis ohjad üle dr. Rolf Peterson ning nüüd on järg dr. John Vucetichi käes. Algselt eeldati, et mingil hetkel saabub tasakaal ning mõlemad populatsioonid jäävad püsima optimaalse arvukuse juures (nt 25 hunti ja ca 1500 põtra). Seda siiski ei juhtunud.
Selgus hoopis, et põtrade ja huntide populatsioonid on pidevas kõikumiste tsüklis. Kui hunte on rohkem, murravad nad ka rohkem põtru ja põtrade arvukus väheneb. Väiksem põtrade arvukus võimaldab taimestikul vabalt kasvada. Kui põtru on vähem, jõuab ka huntidel varsti nälg majja ning nende arvukus hakkab langema. Vähem hunte ja rikkalikum taimestik tähendab aga, et suurem arv põtru jääb ellu. Rohkem põtru sööb ka rohkem puid ning nende toidubaas muutub ajapikku kiduramaks. Mida rohkem põtru jääb ellu, seda rohkem neid ka saab vanaks. Vanu põtru on huntidel aga kergem jahtida ning see võimaldab omakorda hundikarjadel kasvada. Suuremad hundikarjad söövad jällegi rohkem põtru ja nii see tsükkel muudkui kordub. Hundid vajavad põtru ja põdrad vajavad hunte!
Ühel hetkel see tsükkel Isle Royale saarel aga reeglipäraselt ei toiminud, sest huntide arvukus langes vaid kahe omavahel väga tugevalt suguluses oleva isendini. Hundipopulatsiooni geneetilise mitmekesisuse kadumises ja sisulises väljasuremises on süüdi mitu tegurit: peamiselt ühe koera poolt rahvusparki toodud surmav parvoviirus; samuti kliima soojenemine, mille tõttu ei teki talviti enam piisavalt pikalt kestvat jääsilda, mis võimaldaks uutel huntidel mandrilt saarele tulla. Niisiis muutus olukord selliseks, kus põdrapopulatsioonile enam üldse kisklust polnud. Põtrade arvukus kasvas 535.4 km2 suurusel saarel üle 2000 isendi ning “metsaniidukitena” tegid nad kohalikule taimestikule üks-null. Kuna hundid on ka kobraste ohjamises olulised, siis kobraste arvukus kasvas suuremaks kui 500 isendit ning nende tegevus mõjutas saare veestikku.
Teadlased ja rahvuspargi juhid pidasid pikalt aru, kas jätta asjade kulg saatuse kätte või ikkagi sekkuda ja proovida ökosüsteemi tervist taastada. Otsustati siiski viimase kasuks ning nii viidigi saarele 2018. ja 2019. aastal kokku 19 uut hunti. 2020. aastal sündis saarel vähemalt 3 kutsikat (kahelt erinevalt emaselt). Seega tundub, et vähemalt kaks hundikarja on juba moodustunud. Eesmärgiks on, et Isle Royale´i hundipopulatsioon koosneks 3-4 karjast, kellel sünnivad igal aastal kutsikad.
