Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Diana Grandmaire
Hiljuti jäi Kanada uudistes silma artikkel Alberta provintsi veisekasvatajast Joe Engelhartist, keda kolleegide seas “hellitavalt” hundiarmastajaks kutsutakse. Engelhart on nimelt otsustanud vastuvoolu ujuda ning kasutab oma loomade kaitsmisel eranditult mitteletaalseid kiskjatõrjevahendeid.
Kanada on kõige suurema hundipopulatsiooniga riik maailmas, olles koduks 50 000 - 60 000 võsavillemile. Neist ligi 15 500 elab Briti Kolumbia ja Alberta provintsis. Iga-aastaselt tapetakse seal sadu hunte, et kaitsta kariloomi ja ohustatud karibut. Karibu kaitsmise eesmärgil huntide regulaarse massilise hävitamise eest on Kanada päris palju kriitikat saanud. Eeskätt seetõttu, et ettevõtmine pole olnud tulemuslik. Teiseks seetõttu, et hundid pannakse oma eluga maksma inimese vigade eest. Enamik eksperte nõustuvad, et metsikute põhjapõtrade peamiseks ohuteguriks on hoopis loodusressursside (nafta, maagaasi, puidu) majandamise tõttu hävivad elupaigad, mille negatiivset mõju üritatakse nüüd kiskluse vähendamise kaudu leevendada.
Lisaks hundijahi hooajale on Kanadas seaduslik ja vägagi levinud praktika eramaal huntide hukkamine, kui nad ohustavad kariloomi. Selles kontekstis on Engelharti otsus mitteletaalsete kiskjatõrjemeetodite kasuks imetlusväärne. Engelhart lasi viimati hundi maha 19 aastat tagasi ning on sellest ajast saati kasutanud oma veiste kaitsmiseks mittesurmavaid meetodeid. Vaatamata kolleegide skeptilisusele, väidab Engelhart, et mitteletaalsed meetodid on efektiivsemad: “Ma pidin midagi muutma. Hunt jääb alati hundiks. Ta sööb liha. /…/ Huntide küttimise kaudu saab neist lühiajaliselt lahti, kuid kui sa just kõiki hunte ei tapa, pole see pikas perspektiivis lahendus. /…/ Huntide kõrvaldamine loob vaakumi. [Uus hundikari] on kohe ootamas, kui mõni territoorium vabaneb.”
Tõepoolest, see, et igal aastal samadel aladel uuesti hunte küttima peab, annab aimu, et tegu ei pruugi olla efektiivseima lahendusega. Seda on näidanud ka mõned erinevate riikide teadusuuringud, mis on võrrelnud kariloomade murdmiste näitajaid aladel, kus kasutatakse mitteletaalseid meetodeid ja aladel, kus hunte kütitakse. Samas on mitteletaalsed meetodid loomakasvataja jaoks oluliselt töö- ja ajamahukamad. Eks tegu olegi peaasjalikult moraali küsimusega ning kindlasti ei saa seda jätta ainult loomakasvataja vastutuseks.
Huntide peamine kaitseala on inimeste südames. Hundi kui liigi käekäik sõltub sellest, kui tolerantne on tema suhtes avalikkus. Avalikkuse tolerantsus sõltub paljuski aga meie oskusest suurkiskjatega konfliktivabalt koos eksisteerida. Paistab, et tõhusate mitteletaalsete kiskjatõrjemeetodite väljaarendamine ning uute meetmete rakendusse võtmisel loomakasvatajate senisest oluliselt etem toetamine (nii majanduslik kui juhendav) oleks viljakas looduskaitseline valdkond, millesse investeerida.
Uudise allikas on siin.
