Pildistas Kristel Vilbaste
Loodushelid valis Hannes Margusson
Kõrvukräts Tartu koduaias
Kõrvukräts Asio otus
Kõrvukrätse jääb meile talveks vast mõnisada isendit, aga tasapisi meil tavalised pesitsejad veebruarikuu teisest poolest alates saabuvad. Pesitsejate arvukus on aastate lõikes kõikuv olenedes nn „hiireaastast“ – vahel alla tuhande paari, soodsal aastal kordades arvukamalt. Kõrvukrätse on märgatud pesitsemas isegi meie väikesaartel.
Kõrvukrätsu võime tunnistada sulgedest ehiskõrvade järgi sarnaselt suurele kassikakule, kuid paistab tollest kaks korda pisem ja olles kaalult kuni kümme korda kergem. Rahulikus olekus ja jahilennul on kõrvad langetatud ja vähemärgatavad. Pruunikaskollase sulestikuga ja oranshpunaste silmadega kakkude kehapikkus jääb alla neljakümne sentimeetri ja kaal alla neljasaja grammi. Alapool püstise tumeda viirustusega, mida Kristeli pildilt hästi näha, tiibade siruulatus jääb neil alla meetri.
Tegu on kultuurmaastiku lindudega. Pesitsetakse põldudega ümbritsetud metsatukkade, aedlinnades ja isegi linnaparkides, kus kasvab tihedaid kuusehekke, et pesitseda seal varjatult mõnes vanas varesepesas. Heal juhul võiks neil esimene muna paari nädala pärast juba pesas olla, kuid pesitsusaja algus kõigub lindudel päris tugevalt.
Päevase aja puhkavad kõrvukrätsud näiteks tihedas kuusehekis küljega vastu tüve toetudes ja ega tee läheduses liikuvast inimesest suurt välja.
Häälitsema asutakse öö varjus, siis kui jahile siirdutakse, kui meil on tavaliselt juba sügav uneaeg. Nende huikamine kuusehekist kostub tasaselt ja ei kostu kaugele.
Nö territooriumi laul
Emaslinnu häälitsus
Hoiatushüüd ''wrak-wrak''
Varem ilmunud lood:
Kakukevad-kodukakk: LINK
Arvukamatest kakkudest: LINK
Kakukevad-händkakk: LINK
Händkaku puhkemets: LINK
Kakukevad-värbkakk: LINK
Kõrvukrätsude vaatlused: LINK
