Video salvestas LK team
Kiivitaja Vanellus vanellus
Kiivitajate ränne sai alguse juba enne Vabariigi aastapäeva, aga viimase nädala ilmad pidurdasid linnurännet: hooti sadas lund ja ööd on suisa külmad, aga kiivitajaid on meile alati varakult saabunud ja vahel ilmaolude halvenedes ka lõuna poole tagasi lennanud.
Rändureid märkame nii rannaniitudel, kui jõeluhtadel. Põldudel otsitakse toidupoolist veelompide ümbrusest kus maapind sulanud ehk suurem lootus midagi söögiks leida.
Kiivitaja
Kevadisel ajal saame sarnase sulestikuga vanalindudel kergemini vahet teha. Nimelt ehib isaslindu oluliselt pikem kuklasulgedest tutt, kui emaslinnul. Kui isaslinnu kurgualune paistab üleni must, siis emaslinnul on nimetatu valgekirju. Päikesepaistel küütleb isaslinnu seljasulestik värvikamalt metalselt rohekat ja veinpunast.
Kiivitajate kehapikkust hindame umbes kolmkümnele sentimeetrile, kaalu paarisajale grammile ja tiibade siruulatust kuni kolmveerand meetrile – seega suured linnud ja meisterlendurid.
Kiivitajad näeme tegutsemas nii maas, kui õhus, aga mitte puuokstel istumas.
Kevadrände aegu võime kohata kiivitajaid massiliselt, kui põhjapoolsetel aladel pesitsevad linnud siin toitumispeatusi teevad või edasirändeks sobivaid ilmaolusid ootavad.
Aprillis otsivad meile pesitsema jäävad kiivitaja omale pesitsusala ja tähistavad mängulennuga oma territooriumi. Mai alguseks on leitud paariline ja algab pesitsusaeg.
Veel eelmise sajandi lõpus pesitses meil kiivitajad arvukalt, mis nüüdseks oluliselt kahanenud. Kas meie niitudel, põldudel ja soodes pesitseb veel nelikümmend tuhat kiivitajate paari?
Kiivitajate vaatlused: LINK
