Junction Butte hundikari Yellowstone´i rahvuspargis.
Foto: Dan Stahler/National Park Service
Tekst: Laura Kiiroja
Veebruaris jagasime teiega uudiseid hundiolukorrast USAs. Teatavasti lõpetas president Trump huntide föderaalse kaitse, mis oli kestnud 1974. aastast saadik. See otsus lõppes aga kiire fiaskoga ning president Bideni üks esimesi keskkonnateemalisi samme oli huntide föderaalse kaitse taastamine. See ei puudutanud kahjuks siiski Montana, Wyomingi ja Idaho osariike, kus huntidelt eemaldati kaitse juba varem, kuid Trumpi otsusega hundijahipidamise seaduseid leevendati. Nüüd on ilmunud põgus ülevaade sellest, kuidas esimene tugevam hundijahihooaeg on Yellowstone’i huntidele mõjunud.
Just Montana, Wyomingi ja Idaho osariikides paikneb kuulus Yellowstone’i rahvuspark, mida külastavad aastas miljonid inimesed ning uuringute kohaselt on enamik külastajate eesmärgiks näha just hunte või grislikarusid. Seega on Yellowstone’i huntidel lisaks ökosüsteemi tugiliigina ka roll kohalike kogukondade majanduses. Näiteks selgitas 2013. aasta raport, et rahvusparki aasta jooksul külastanud 3 188 030 külastajat kulutasid oma külastuse jooksul 382 miljonit USA dollarit ning toetasid ümbritsevates kogukondades kokku 5300 töökohta.
Yellowstone’i rahvuspargis on küll hundid endiselt kaitse all, kuid küttida on lubatud isendeid väljaspool rahvusparki. Leevenenud seaduste raames tohib nüüd küttida ka piirilähistel aladel, kus varem oli Yellowstone’i huntidel n-ö puhvertsoon. Puhvertsoon oli vajalik selleks, et säästa neid isendeid, kes talviti rahvuspargi piiridest väljuvad. Nimelt migreerub enamik huntide saakloomi talvel toidu otsinguil soojematele aladele ning selleks, et ellu jääda, on huntidel vaja oma saakloomadele järgneda. 2021/2022 jahihooajal kütitud sadade kriimsilmade seas oli vähemalt 25 Yellowstone’i hunti, mis on peaaegu kaks korda rohkem kui ühelgi teisel aastal alates 90ndate keskpaigast, mil hundid Yellowstone’i taasasustati. Kel inglise keel suus, soovitame allpoolt lisatud artiklilinki kindlasti lugeda. Omalt poolt toome esile mõned põnevamad punktid.
-
27 aastat kestnud Yellowstone’i teadusuuringud on näidanud, et 85% juhtudest paarituvad vaid hundikarja juhtiloomad ehk iga kari toodab vaid ühe pesakonna kutsikaid. Esialgsed andmed tunduvad viitavat sellele, et suurenenud küttimissurve on pannud hundid oma kaotusi kompenseerima rohkemate paarituvate karjaliikmetega. Tavaliselt takistavad juhtisendid teisi karjaliikmeid paaritumast, kuid kui juhtemane või -isane maha lastakse, on ülejäänud liikmetel paaritumiseks vaba voli. Nii ongi tänavuse huntide paaritumishooaja vaatluste põhjal Yellowstone’i üheksast karjast vähemalt kahes oodata lausa kolme või nelja pesakonda. Nende esialgsete andmete põhjal seadsid kohalikud hundibioloogid hüpoteesi, et hundikarja hierarhia rikkumine inimesepoolse küttimise läbi suurendab kutsikate arvu.
-
Karjaliikme (eriti olulise karjaliikme) surm mõjutab tugevalt ülejäänud karja käitumist. Näiteks üks hundikari (8 Mile Pack) kaotas oma juhtemase. Pärast juhtemase hukku liikus kari piirkondadesse, kus nad polnud käinud koguni 10 aastat. Minevikust on teada mitmeid juhtumeid, kus olulise karjaliikme kaotamine muutis täielikult kogu karja dünaamikat. Näiteks juhtemase (teadusliku nimega 06) kaotuse järel jäi karja juhtisane olukorda, kus tema karjas polnud ühtki emaslooma, kes poleks temaga suguluses - kõik olid tema tütred. Seetõttu lahkus juhtisane karjast ning suundus uue territooriumi ja partneri otsinguile, mis kestis aastaid.
-
Isegi kui Yellowstone’i hundipopulatsiooni arvukus kokkuvõttes jahi tõttu ei kannata, on teadlased väga morjendunud tõsiasjast, et karjade loomulik sotsiaalne hierarhia on nüüd rikutud. Ainult ühel Yellowstone’i üheksast hundikarjast õnnestus jahihooajal kaotusi vältida. Ühe jahihooaja käigus rikutud karjade sotsiaalse hierarhia taastumine võtab teadlaste hinnangul aega 3-5 aastat (eeldusel, et edaspidi jahti enam ei peeta).
-
Loomuliku hundikarja hierarhia kadu on teadusele aga suur kaotus. Nende 27 aasta jooksul on õpitud väga palju selle kohta, kuidas kaitstud hundipopulatsioonide käitumine erineb kütitavatest. Näiteks arvati varem, et hundikari on patriarhaat. Nüüd on aga teada, et inimmõju kui peamise surmapõhjuse puudumisel on just emaliinid need, mida mööda hundikarjad edasi elavad. Just emad-tütred on need, kes hundikarju läbi põlvkondade koos hoiavad. Loomulik hundikari on matriarhaat, kus emasloomad reeglina paigale jäävad ja karja jätkavad ning isased lahkuvad (et vältida suguluristumist) ja loovad kas uue karja või liituvad karjaga, kes on oma juhtisase kaotanud. Nendes hundikarjades, keda pidevalt kütitakse, puudub selline stabiilne matriarhaalne liin. Veel teatakse, et kaitstud huntide karjad on suuremad. Näiteks Yellowstone’is koosneb keskmine hundikari 10 liikmest. Wyomingus, kus hunte kütitakse, on keskmine hundikarja suurus aga 5 liiget. Samuti on kaitstud karjad püsivamad. Yellowstone’is on mitmeid hundikarju, mis on sealsel maastikul elanud 10-15 aastat. Üks hundikari on püsinud lausa alates 1995. aastast. Selliseid tugevaid karju hundijahi piirkondades ei ole.
-
Eetilisest perspektiivist on suure kriitika alla sattunud asjaolu, et Yellowstone’i hundid on inimeste osas naiivsed ega oska ohtu oodata. Yellowstone’is on huntide põgenemisdistants inimestest oluliselt väiksem kui mujal. Nad on harjunud igapäevaste hundivaatlejatega, keda paljud hundid lubavad lausa 100-200 meetri lähedusse enne, kui põgenevad. Selline distants on sealses looduses aga jahimehe jaoks ideaalne.
-
Jahimehed vaidlesid aga vastu, et pole need Yellowstone’i hundid midagi nii kerge saak - õppisid väga kiiresti inimesi kartma. Suurenenud inimhirm pahandab aga Yellowstonei’i hundivaatlejaid ja inimesi, kelle sissetulek sõltub Yellowstone’i turismist. Hundid, kes pääsevad jahihooajal eluga, õpivad kiiresti, et inimesi tuleb iga hinna eest vältida. Yellowstone’i loodusturism on aga rajatud just neile huntidele, kes inimesi otseselt ei väldi.
Artikkel:
