Saksamaal Schwerinis etendus jaanipäeval ooper “Wölfe” (“Hundid”), mille tekstides on ka tükike Eestit – Rahvuslooma ümarlaua sõnastatud ideid hundi ja inimese suhetest, eesti hundiloits ja ja mis peamine – eesti helilooja Helena Tulve muusika. Kuidas sai nii palju Eestit ühte saksa ooperisse, sellele vastab allpool olevas usutluses ooperi libreto autor ja lavastaja Nina Gühlstorff.
Ooperi "Wölfe" libreto autor ja lavastaja Nina Gühlstorff oma kodus Schwerinis heinakuul 2022.
Foto: Tarmo Mikussaar
Tekst: Helen Arusoo
Ehkki Saksamaal puudub mitme sajandi vältel huntidega kooselamise kogemus, olid sakslased kogu selle "hundivaba" aja endiselt seotud väga tugevate hundinarratiividega– mõelgem kasvõi vendade Grimmide “Punamütsikese” peale, mis Läänes on endiselt tuntud ja armastatud muinasjutt. "Punamütsikeses" jääb hundist teadupärast väga halb mulje - ta sööb kõik sümpaatsed tegelased ära, olles enne neile veel valetanud ja kavaldanud. Kuidas suhtuvad sakslased võsavillemisse aga tänapäeval?
Taaskohtumine suurte kiskjatega 21. sajandil on kujunenud vastuoluliseks: bioloogile on huntide tagasitulek pidupäev, karjakasvatajale väga ebameeldiv uudis. Pildike ooperist: bioloog hoiab õrnalt alles helesinisesse linasesse riidesse pakitud kipsi valatud hundijälge - esimest tõendit nende tagasipöördumisest Saksamaale. Karjakasvatajate kohta on aga teada, et nad hakkasid korraldama maikuus suuri hoiatuslõkkeid (Mahnfeuer) hundi kui liigi vastu.
Vastuolulised tunded on tekkinud ka Mecklenburg-Vorpommerni liidumaal, kus praeguse seisuga elab 16 hundikarja ja uudiseid hallivatimeestest avaldatakse kohalikes lehtedes mitu korda kuus. Huvitav on ooperi “Hundid” vahendusel osa saada sellest, mida kohapeal arvatakse ja räägitakse, sest tegu on dokumentaalooperiga, mis fikseerib hetkel ühiskonnas toimuva. Tegu on konfliktiga ühiskonnas. Seetõttu on Mecklenburgi Riigiteatri lavastaja Nina Gühlstorff otsustanud konfllikti leevendada - või vähemalt konflikti peegeldada - kirjutades dokumentaalooperi. Usutluses rahvuslooma kodulehel vastab ta küsimusele, miks valis hunditeema käsitamiseks just muusikateatri zanri ja kuidas etendus on seni publikule meeldinud.
Schwerinis kõrgub kaunis muinasjutuloss ja selle lossi ees on roheline aas ja aasal on valged lambad, kes tuuakse sinna enne etendust "Hundid" rohtu näksima. Tegu on teatrisse kutsuva reklaamiga. Pildil lambaid pole, sest pole etenduse päev.
Foto: Tarmo Mikussaar
Nina, mis ajendas kirjutama ooperit sutest?
Ma tegelen reeglina dokumentaalteatriga, aga mõtlesin seekord, et hunditeema vajab muusikat. Kuna teema on nii emotsionaalne. Meie peades elab ju kaks hunti: reaalne hunt ja arhetüüpne hunt. Läbi muusika on lihtsam erinevaid tundeid väljendada ja alateadvuses toimuvat edasi anda.
Hundid tulid Saksmaale tagasi ju alles äsja - 2000. aastate paiku. Juba 19. sajandiks hävinud loomad ilmusid 2006. aastal äkki meie Mecklenburg-Vorpommerni liidumaale ning tekitasid kohe suure vastuolu, kas neid küttida või kaitsta. Nagu see juhtus paljudes teistes liidumaades.
Mul endal ei olnud huntidega varem mingit isiklikku kogemust, mis ajendanuks mind hunditeemaga teglema. Ma ei ole hunti ka kunagi looduses kohanud, aga ma arvan, et igal sakslasel on siiski eriline suhe hundiga, sest me kasvame üles, kuulates palju lugusid hundist. “Punamütsike” on muidugi neist tuntuim. Nii et hunt mängis meie lapsepõlves ikkagi olulist rolli, kuigi teda enam siin ei elanud. Mis on väga huvitav iseenesest.
Nii et Sa tundsid, et hundid on teema, mis on Saksamaal tähtsal kohal.
Jah, ja lisaks ma mõistsin, et see pole teema, mis puudutab mõnda üksikut lambakasvatajat, kellele ei meeldi, et nende lambad saava hukka. See on ka filosoofiline küsimus, kas me lubame olla loodusel meist üle ja kas me saame ühendada inimeste ja loomade vajadused nii, et kõik jääksid rahule.
Selle protsessi valmimise kahe aasta jooksul ma õppisin palju, mitte ainult hundi kohta. Üks karjustest viskas kogu aeg meie üle nalja, et me sõidame ratastega metsa ja ütleme, et oi, oleme looduses, aga tema ütles, et vaata ringi, metsa pole, on puupõllud ja viljapõllud ja meil polegi enam loomulikku loodust eriti järel. Ja äkki hakkasingi nägema, et inimese puudutus on pea igal pool looduses ja see teeb mind mingis mõttes kurvaks. Puutumata loodust nagu polekski enam.
Ooperi "Wölfe" tegelasteks on lambakarjus, karjane, poliitik, jhaimees, üksik hunt, aktivist, maailmaparandaja, bioloogi ja kari.
Foto: Silke Winkler
Kas Sa võiksid paari sõnaga kirjeldada, mis on dokumentaalooper?
Ma usutlesin inimesi, kes on hunditeemaga seotud - lambakasvatajaid, karjuseid, jahimehi, metsamehi,enamasti siinkandi inimesi, ent rääkisin ka Sinuga kui Eesti rahvuslooma ümarlaua esindajaga. Valisin teksti nii, et erinevad vaatepunktid oleksid esindatud, et inimesed saaksid aru, kust täpselt pärineb armastus või vihkamine huntide suhtes. Selles protsessis oli midagi erilist - mis on ka põhjus, miks me praegu kõneleme - sest ma otsisin enda kõrvale heliloojat, kes suudaks sügavamalt loodust tunnetada. Oli oluline, et helilooja taipaks, kuidas hunt inimesega suhestub ja et helilooja oleks naisterahvas, kuna selle ooperi peategelane on naine, kes muutub hundiks. Ja nõnda ma avastasin Helena Tulve. Kuulsime tema muusikat juhuslikult. Ma ei olnud teda varem isiklikult kohanud, teadsin teda ainult muusika kaudu ja ainult sellele teadmisele toetudes küsisin Helenalt, kas ta sooviks olla selle ooperi helilooja. Õnneks ta oli nõus. Sest alles hiljem avastasin, et huntidel on Helena jaoks ja Eestis eriline tähendus ja see tähendus ehitas silla meie teineteise mõistmisele.
Uue algupärase ooperi valmimine võttis aega kaks aastat, kas selle protsessi jooksul siin piirkonnas suhe huntidesse ka muutus?
Imelik asi juhtus – üks karjus ütles mulle, et “hunt on nagu viirus” ja et “ta levib” ja kuna kogu see ooperi kirjutamise protsess toimus koroonaajal, siis sain aru, et iga asi, millel on konfliktimaik juures, olgu viirus või hunt või muu, võib polariseerida inimesi. Selle kahe aasta jooksul muutus hundisituatsioon siin isegi hullemaks. Inimesed on muutunud aina emotsionaalsemaks, ei räägi enam asjadest faktipõhiselt. On näha ka ajalehtedest, et hunditeemast on saanud “peksupoiss”, sest nii kui poliitiliselt on midagi keerulist esile kerkimas, tulevad poliitikud välja oma hunditeemaga kui kattevarjuga, vältides mõnel muul raskemal teemal arutelu, öeldes lihtsalt, et peame hundid maha laskma. Ja siis räägivad kõik jälle huntidest ja muust ei räägita. Paar korda kuus on susi kindlasti kohalikes ajalehtedes uudiseks.
Ooper lõpper Eesti loitsuga. Kas võib öelda, et selles ooperis on tükike Eestit?
Kindlasti. Mul oli väga huvitav teada saada intervjuude ajal, kui ma usutlesin erinevaid inimesi, kuidas Eestis välditi polariseerumist huntide teemal. Ma hoidsin seda asjaolu meeles, aga ooperisse otseselt midagi nii spetsiiifilist sisse panna ei saanud. Samas on see väärtuslik - see võiks olla mudel paljude konfliktide lahendamiseks.
Helena Tulve tõi endaga ooperisse kaasa hundiarmastuse. Ka mul on see olemas, aga minu suhtumine jäi lavastajana neutraalseks ja pigem vastuoluliste mõtete külge, sest dokumentaalooperit tehes on hea, kui sa sukeldud iga eriarvamuse juurde ja ei ole esimestest hetkedest peale hinnanguline ega näita oma suhtumist. Selleks, et publikul oleks vabadus kujundada oma arvamus.
Sealjuures Helena muusikas on sümpaatiat huntide suhtes tunda. Ooperi alatoon räägib hundi koha mõistmisest looduses, see on tänu Helenale. Tal oli alati silma ka ooperis kajastuvale muudele looduse aspektidele, näiteks harvesteriga puudelõikamise helid on väga mõjuavaldavad. Ja lõpus on see loits, kus palutakse hunti süüa sammalt ja lehti, mitte lambaid. Muidugi keegi ei arvagi, et hunt peaks sammalt sööma, aga see annab perspektiivitunde, et me võime temaga rääkida ja teda paluda. Ja teadmine, et kooseksisteerimine pole küll lihtne, aga peame temalt küsima, mitte käsutame, keelame ja ütlema hundile, mis ta tegema peab ja kus elama. Selle ilusa poeetilise noodiga ooper lõppeb.
Kas Sa loodad selle ooperiga midagi saavutada?
See on minu esimene dokumentaalooper. Kui dokumentaalteater proovib pigem portretreerida maailma sellisena nagu ta on, siis ooper lisab minu arvates midagi tähenduslikku meie küsimuste ringi, räägib selles kaasa. Igapäevases elus on väikestes tegudes alati suur draama sees ja ka selles ooperis on see sees - ooper ei räägi ainult huntidest, vaid ka kõigest nende ümber.
Loodame, et Saksamaal läheb tulevikus hunditeemal õhkkond paremaks.
Kõik, keda ma intervjueerisin, nad kõik ütlesid pärast ooperi vaatamist, et laval nägid nad tõde. Kuigi kõigil on väga erinevad vaated, saavad nad aru, et laval on esitatud tõde ja nad mõistavad, miks keegi arvab teisiti kui ta ise. See on väärtus, mis sündis ooperiga.
Paljud maainimesed süüdistasid, et on lihtne hundist lugu pidada, kui elad linnas, aga kui pead koos hundiga maapiirkonnas elama, on teine asi. On ka selliseid, kes ütlevad, et kõik need hundid Saksamaal on siia sissetoodud looduskaitsjate poolt. Kui ma esimest korda kelleltki seda juttu kuulsin, arvasin, et see on üks naljaks lugu ja paneme selle ooperisse sarkastilises võtmes sisse, aga nüüd olen aru saanud, et seda juttu võetakse tõsiselt ja see müüt on väga levinud –paljud inimesed mõtlevad tõesti nii. See oli mulle üllatuseks, et külades võib valitseda nii kummalinne narratiiv.
Mida peaks Saksamaa tegema oma hunditüliga?
Praegu on asjad küllalt hästi hundi endaga, teda kaitstakse. Dialoogi peaks pidama rohkem, et ei oleks väljendeid nagu “loll hunt” või “loll lambakasvataja”. Lambaomanikud saavad praegu väga palju raha murdmiste eest ja neid aidatakse tublisti. Loodetavasti suudetakse hoida tulevikuski asju tasakaalus.
LISA:
Mis dokumentaalooperis toimub? Ooper “Hundid” koosneb kolmest osast. Esimene on rangelt dokumentaalne, kus kõik jutud pärinevad Nina Gühlstorffi intervjuudest asjaosalistega. Saal on kujundatud rohelise niiduna. Laval on vastasmaailm - mets. Laval esitavad erinevad tegelased lauldes oma seisukoha hundi suhtes: bioloog, aktivist, jahimees, lambakasvataja, karjus, poliitik, üksik hunt ja ka kari. Teises osas palutakse publikul istuda “teisele poolele” ehk metsa (lavale), kus on kujundatud puude vahele ohtlikult mõjuvad punased hundikeeled. Teises osas mängitakse rohkem hundi kui arhetüübi teemaga, peategelane muutub ise hundiks ja lõpus kõlab eesti loits.
Kolmas vaatus on eriline ja dokumentaalooperi vaimus - toimub püstijala fujaees, kus publik esitab küsimusi ekspertidele, kes on ekstra selle jaoks kohale tulnud, et publikuga suhelda. Nõnda sünnib arutelu hundi teemal - pärast ooperis esitatud seisukohtade ärakuulamist. Dokumentaalooperi üks ülesanded on psühhoteraapia vormis erinevaid seisukohti peegeledada.
Eesti loits ooperist:
Metsä itti, metsä ätti,
metsä armas halli kuera,
metsä kuldane kuningas,
metsä kardane kasukas!
Ärä sina puudu puikusiie
ärä kisu kitseohlu,
ega ärä laku lambatalle!
Süö sina suosta sambelaida
mädajärvest mätta´aida,
lebäjärvest lehte´eida!
Suod olgu sinu soide´ella,
maad olgu sinu marada!
(Kuusalu kihelkond, 1938)
