Algupärane Norra-Rootsi hundipopulatsioon hääbus ligi 50 aastat tagasi ning suure tõenäosusega pole seda võimalik taastada.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Per-Harald Olsen, NTNU
Kuna Norra hundipoliitika on kui Ladina-Ameerika seebiooper, oleme seal toimuval varasemalt ikka silma peal hoidnud. Kes mäletab, siis aasta tagasi (juulis 2021) sai Norra loomakaitseorganisatsioon NOAH esimese astme kohtus valitsuse üle võidu. Kohus leidis, et Norra valitsus ei ole taganud huntidele looduskaitseseaduse ja Berni konventsiooni nõuetele vastavat kaitset, kui on lubanud hunte küttida ka hundikaitsetsoonis. Nimelt on huntidel lubatud elada vaid 5% Norra territooriumist - üsna kitsukesel maa-alal Rootsi piiri lähedal. Norra ja Rootsi ühise hundipopulatsiooni suurus on ligi 400 isendit, neist Norra pool piiri elab siiski umbes 70 kriimsilma. Vaatamata niigi väiksele arvukusele oli Norra valitsus lubanud kohtuotsusele eelnenud nelja aasta jooksul hukata kuus hunditsoonis (ehk hundikaitsealal) elavat karja!
Nii palju sissejuhatuseks. Möödunud talvel avaldati Norra Teadus- ja Tehnikaülikooli ning Kopenhaageni Ülikooli koostöös valminud teadustöö tulemused, milles uuriti Norra-Rootsi hundipopulatsiooni geneetikat. Teadlased kogusid üle kogu maailma 1300 sobivat geeniproovi ning võrdlesid huntide genoomi ehk kogu geneetilist informatsiooni. Tegu on kõige laiamahulisema hundigeneetika uuringuga maailmas.
Selgus, et Norra-Rootsi hundid on tegelikult hoopis Soome hundid! Originaalsetest Norra-Rootsi huntidest, kes 12 000 aastat tagasi pärast jääaega Norrasse saabusid, on järel vaid mõned üksikud loomaaedades elavad isendid. Loodusest sai see populatsioon inimeste poolt täielikult hävitatud 1970. aasta paiku. Tänapäeval Norra ja Rootsi territooriumil elavad hundid ei ole algse populatsiooniga lähedases suguluses, vaid põlvnevad hoopis väikesest arvust Soomest kohale rännanud kriimsilmadest.
Sellegipoolest erinevad tänapäeva Norra-Rootsi hundid geneetiliselt ka Soome huntidest. See tõsiasi ei ole iseenesest sugugi hea uudis, sest põhjuseks on inbriiding ehk sugulusristumine. Väikesest isendite arvust alguse saanud populatsioon ei ole geneetiliselt kuigi mitmekesine ning vajab tervena püsimiseks korralikku uute huntide sisserännet. Siin on aga oluliseks faktoriks tõsiasi, et Norra-Rootsi hundipopulatsioon on võrdlemisi isoleeritud: uued hundid saavad sisse rännata ainult kaugel põhjas, ületades Soome ja Rootsi või Norra ja Venemaa maismaapiiri. (Taanis kahjuks hunte sisuliselt pole, nii et sealt kaudu kedagi ilmselt üle ei uju.) Seetõttu on uute geenide sisseränne harv. Inimesepoolne küttimine muudab olukorra ainult hullemaks, sest populatsioon (ja seega genofond) on juba niigi väike ning uute huntide kohalejõudmise šansid kahanevad küttimisega veelgi.
Seega on märkimisväärne risk, et Norra-Rootsi hundid surevad varsti uuesti välja. Ebapiisav geneetiline mitmekesisus muudab populatsiooni tundlikuks igasugu haiguste ja pärilike geenidefektide suhtes, sest looduslik valik ei saa neid sellises olukorras elimineerida. Nende teadmiste valguses peaks Norra valitsus hakkama oma huntide kaitsele oluliselt rohkem tähelepanu pöörama.
Et aga mitte lõpetada halva tooniga, siis mainime üht head uudist ka. Nimelt selgus uuringus, et vaatamata väikesele arvukusele, pole hübridiseerumine koertega Norra-Rootsi hundipopulatsioonis probleemiks. Tegelikult on sealne hübridiseerumise tase maailma hundipopulatsioonide võrdluses üks väiksemaid, kui mitte kõige väiksem. Nagu artiklis tabavalt kokku võeti: Norra-Rootsi hundid on küll tugevas sugulusristuvuses ja tegelikkuses Soome hundid, aga vähemalt on nad päris hundid!
Allikas:
https://phys.org/news/2021-12-
