Matsalu loodusfilmide festivali (MAFF) 20. sünnipäeval pärjati auhinnaga ka Eesti film «Suur soo», mille autor Remek Meel ja produtsent Riho Västrik tunnistasid filmi esilinastusel, et filmi peategelase Vello Vainura elu soojärve ääres on nende oma salaunistus – minna metsaüksindusse elama. Soos ja metsas on võimalik leida, mida me kõik otsime – hingerahu.
Tekst: Helen Arusoo
Filmis “Suur soo” on kesksel kohal inimene: Vello käib jõhvikal, Vello püüab kala, läheb jahile. Mees liigub soosaartel nugiselõkse kontrollides ja mööda jäätunud järve ning ümbritsevale avarale maastikule tekib läbi tema mõõde. Mustavalgekirju laika Bora lippab temaga kaasa läbi hõreda metsa – Vello pole üksi. Näeme ka teisi kohalikke elanikke: põtru puudesalus, tetresid kaselatvades, kopraid jäätuvas veesupis ning kuuleme ka hallpearähni igatsevat hüüdu. Peategelane Vello sobib nende hulka hästi – mehe rahulik tempo ja mõnus vana-eestlaslik rääkimisviis seovad ta keskkonna orgaanilisse tervikusse. Filmi alguses kummitanud mõte, et kuidas mees küll soos üksi elada saab, kaob kiiresti. Kõik on loomulik, hoopis meie ekraanide taga tundume endale ebaloomulikena – mingid saalid, asfaltteed, trollibussid. Vello ütleb filmis, et ta on väga õnnelik soos elades. Tekib soov uurida, mida see õnnelik mees ülejäänud maailma kohta arvab. Pärast esilinastust õnnestuski Vellolt pärida paar küsimust.
Fimi "Suur soo" esilinastusel. Punasel vaibal kõnnib kõige ees filmi režissöör Remek Meel, taga sammub halli habemega Vello Vainura.
Foto: Jaan Künnap
Film "Suur soo" valmis väikese meeskonna tööna kuue aasta jooksul. Pildil on suur osa põhitegijaid: filmi produtsent Riho Västrik (paremal), peategelane Vello Vainura ning filmi autor Remek Meel poegadega.
Vello, mida arvad Eestist?
Kui veel kakskümmend aastat tagasi ütlesin kindla peale, et maailmas paremat paika elamiseks pole olemas kui Eesti – ja seda usku olin pikka aega – siis nüüd olen hakanud selles kahtlema. Ka Eestisse on jõudnud kõik see meie riigist “eespool olev” ehk progressiivne maailm oma silmakirjalikkusega ja pseudohumanismiga ja meie ühiskondlik olustik on läinud palju nirumaks. Aga kui nüüd tervikpilti vaadata, siis ehk võib öelda küll, et Eestis on ikka elamiseks maailma kõige parem paik inimesele, igatahes kindlasti parem, kui maailma keskmine koht. Ka loodusolude poolest on siin hea, pole suuri katastroofe. Enne oli aga inimestevaheline läbikäimine loomulikum, nii nagu see olla võiks, et pole vaja teeselda lahkust või positiivsust. Vanasti räägiti ikka nii, nagu asjad olid. Nüüd on meieni jõudnud kah teeseldud eluviis ja teeseldud suhtlemine. Ja räägitakse omavahel nagu diplomaatilises keeles.
Kas looduses elamine teeb inimese hinge luuleliseks?
Mina väga luulelise hingega pole vist. Mulle endale ei paista küll nii.
Aga filmist jääb selline mulje, et oled.
No mis seal luulet on. Ma pole romantik oma arust kunagi olnud.
Kust sa pärit oled?
Olen pärit Pärnumaa ja Viljandimaa piirimailt tegelikult, kus räägitakse täiesti omaette keelemurret. Ma rääkisin lapsena tookord ka puhtalt ainult oma kodumurret, tänaseks on see kõik aga praktiliselt hääbunud. Keskkoolis olles küsis emakeeleõpetaja, et kes tahab oma kodukoha kohanimesid kirja panna, et Emakeele Selts korraldab sellist ettevõtmist. Mina tundsin oma koduküla viimaseidki mäekinke ja lohukesi. Panin kirja kõik Navesti jõe hauakohad, kärestikud, käänakud – igal ühel oli oma nimi. Nagu vanasti – igal allikal ja igal paigal oli oma nimi. Minu isa oli põline elanik, tema oli seal keelejuhiks mulle ja panin kirja nii, nagu kohapeal kõneldakse. Meie küla ümber olid suuremalt jaolt metsad-rabad ja väikesed põllud. Iga paiga tekkeloo kohta oli lookene. Mina pidasin oma kodukohta kõige ilusamaks üldse, mida oli näinud. Olin siis käinud paaril klassiekskursioonil Eestis.
Aga Leegojärvele sattusin pärast seda, kui EPA-s metsandust õppisin ja Järvseljal käisin – see paik käib ka soomaastiku hulka. Jahimees olin juba keskkooli ajal ja sain sealkandis küttimas käia. Hiljem, kui kool oli lõpetatud, käisin urujahil Järvseljal. Maastikud ja soosaared siin soos olid mulle ammust aega täieti tuttavad. Siis tuli eriline tõuge, kui ma osmikut nägin Leegojärve ääres - paika, kus ma praegu elan. Püüdsin sealkandis 1970.-80. aastatel ondatraid, kes olid Eestis siis täiesti levinud loomad. Minu puhkus oli sel ajal enne külmasid oktoobrikuus, et saaks ondatraid püüda. Sel ajal, kui teised mehed mööda Nõukogude Liitu liikusid, püüdsin mina ondatraid. Mul oli tõeline trapperi elu. Paar nädalat ühes kohas, võtsin kodust kaasa leiva ja mingit rasvainet. Lihaks olid ondatrad, mida panni peal praadisin. Suhkrut võtsin ka kaasa ja keetsin teed. Siis elasin tõesti nagu mingi Alaska trapper. Need on minu kõige paremad jahimälestused siiamaani, kui olin jumala üksinda loodusmaastikul. Ega see kerge tööd olnud. Mõnikord sadas lumeloppa, mõnikord oli jälle 20 kraadi sooja. Kätekülmetamisest ei maksa rääkidagi – aga väga meeldiv oli. Ja vot kui siis jõudsin Leegojärve peale ondatrapüügiga ja kui seda osmikut järve pealt vaatasin, mõtlesin, et kuramus, kui siin saaks elada! Ma teadsin, et maja oli tühi, aga ikkagi arvasin, et on kellegi oma. Oli perekond Veermaade maja. Seal perekonnas olid nii mees kui naine jahimehed, pidasid linnujahti ja linnukoeri, elasid Tartus. Kui sellest rääkisin Järvselja direktorile Heino Kasesalule, et kui tore oleks, kui ma selle osmiku omale saaks, siis ta üles, et see maja ongi müüa, et pärija on Tartust ja otsib juba ammu aega, et kes selle ära ostaks. Sinna ei vii teed ega pole seal elektrit. Otsisingi talu ära. Tuhat ruba tuli maksta ja see oli 1985. aasta kanti, niiviisi sinna sattusingi. See paik võlus mind. Oli kõige kaugem koht, kust edasi rohkem maju ei tulnud. Poleks ma jahimees olnud, poleks ma sinna iialgi sattunud. Kolisin sinna soo peale, kui nõukogude aja lõpus jõudsin pensioniikka.
Eesti film «Suur soo» võitis MAFF-i kategoorias “Inimene ja loodus” parima operaatoritöö auhinna. Filmi režissöör ja operaator on Remek Meel, produtsent Riho Västrik ning tootjafirma Vesilind.
Kas sul on praegu e-mail, telefon ja internet?
On küll. Ainult et mina seal internetis ei sobra. Aga talus on ühendus olemas.
Kuidas teha nii, et eestlane ei võõrduks loodusest?
Sinna ei ole midagi teha. Ühiskonda ei saa juhtida, selles olen mina juba väga kaua veendunud, kõik läheb stiihiliselt. Iga inimene eraldi võttes on väga nutikas, ühtegi teist nii tarka looma ei ole kui inimene, aga ühiskond tervikuna tegutseb täiesti stiihiliselt ja vahel mõistusevastaselt. Olen ühel nõul Kaido Kamaga ja teiste tarkade mõtlejatega, kes on jõudnud selle tõdemuseni, et heaoluühiskond kukub lõpuks kokku. Mitte sellepärast, et loodusvarad täielikult lõppevad, vaid kasvulagi on ees ja majandus enam kasvada ei saa. Sotsiaalselt on meil rahulolematust palju, sest mida parem elu on, seda rohkem on rahulolematuid. Olen elanud aegadel, kus külas polnud kusagil elektrit. Kõik tööd tehti hobuste ja hanguga ja käsitsi, praegu inimesed arvavad, et pole võimalik niiviisi elada, et see on võimatu! Aga julgen kindlalt öelda, et inimesed olid sel ajal palju rohkem rahul oma eluga. Nüüd aga räägitakse: meil on nii väike palk, meil pole millestki elada! Prantusmaa kollavestide suure jama aegu vaatasin, kuida seal üks naine ütles, et pole millestki elada. Või Prantsusmaal pole tal millestki elada! Aga kollased särke selga panna jõudsid ja autosid põletada. Kui inimese arenguteel tuli kunagi neoliitiline revolutsioon ja inimene muutus paikseks, siis muutus ta ka tööorjaks. Koriluse ajal ta seda polnud. Eks inimese kõige kurjemad alged said siis väga hea võimaluse õitsele puhkega. Nii et ei saa ütelda, et progress on meile õnne toonud. Praegu on aga süsteem ühiskonnas niivõrd keerukaks muutnud, et ei ole võimalik lihtsalt tagasi pöörata tavalise eluviisi juurde. Olen oma peas mõelnud, kuidas oleks pehme maandumine inimkonnale võimalik. Ütleme, et inimestel on vaja leiba ja tsirkust. Eks peab siis kulusid vähendama kuidagi, mis puudutavad “tsirkust”, mul on tunne. Näiteks loobuma ilutulestikust, kellele seda vaja on? Või näiteks reklaamimajandusest – see elab ühiskonna seljas. Mulle meeldib Kaido Kama mõte, et riikidel peaks olema kava, kui palju majandus peaks kokku tõmbuma, mitte kasvama. Siis saab ju neid asju ära jätta, mida tegelikult vaja ei ole. Neid asju ja tegemisi on ju väga palju, mida meil tegelikult vaja pole, aga millest meie elukvaliteet tegelikul ei halvene. Aga tundub, et sellest mõttest ei kujune väljapääsu, sest käsu peale me seda tegevust vähendada ei suuda.
Kuidas kommenteerid rohepööret, kas see aitab?
Rohepöördel on rohepesu tunnused. Enne ju kõik need samad inimesed rääksid teist juttu, suured lipsudega tegelased. Tundub, et kõik Saulused on nüüd saanud Paulusteks. Enne polnud neil kellelgi sellist sõnagi suus nagu "roheline", kõik rääkisid ainult majanduskasvust, aga järsku on kõik rohepöörajad. Aga need asjad ei käi nii lihtsalt, et tuleb nagu mingi nipp ja siis saab asjad korda – nii asjad ei käi. Kas see on mingi poliitikute enesereklaami asi? Roheliseks käitumist muuta on nii keeruline, kui on vaja ühendada majandust ja looduse kasutamist, nõnda et lihtsalt ühest otsast seda parandama hakata ei saa, ei tule välja. Mujal maailmas ei hakka keegi ju eurooplaste kavale järgi tegema– ei suur Venemaa, India, Hiina, keegi ei tule kaasa. Aafrika laseb vanaviisi edasi, aga samas Euroopa kahjustab oma konkurentsivõimet, mis toob meile kaasa siseriiklikult rahulolematust ja suuri sisetülisid – see on kole asi. Nüüd on Ukraina sündmused õnneks seda ideed veidi maha surunud.
Mind huvitavad eeskätt Ukraina uudised, neid vaatan iga päev ja hoian pöialt, et see asi lõppeks seal nii, nagu peaks lõppema. Kas Lääs aga peab vastu, kuni Venemaa on põlvili surutud ja tükkideks jagatud ja kõik Venemaa poolt anastatud maatükid tagasi antud? Ei usu. Aga loodan, et Venemaa iialgi ei saa enam impeeriumina tõusta. Selles, et Venemaa seda sõda ei võida ja Ukraina võidab, selles olen kindel nüüd.
Aitäh intervjuu eest!
