Allikas: LCIE 2022 “Assessment of the conservation status of the Wolf (Canis lupus) in Europe”
Tekst: Laura Kiiroja
Euroopa Suurkiskjate Algatuskogu (Large Carnivore Initiative for Europe, LCIE) avaldas septembri algul värske hinnangu hundi liigikaitselise seisundi osas Euroopa eri riikides nii riigi kui populatsiooni tasandil.
20. sajandi esimesel poolel olid Euroopa hundid küttimise tulemusena väljasuremise äärel. Seejärel võeti allesjäänud kriimsilmad paljudes riikides kaitse alla. Kaitsealuse staatuse, aga ka näiteks metsade istutamise/kaitsmise ja aktiivselt haritavate põllumaade vähenemise tulemusena on hundid saanud Euroopas tublisti taastuda ning on tänaseks võrdlemisi heas seisus.
Probleemidest aga puudust pole. Hundid naasevad tugevalt inimeste poolt mõjutatud aladele, kus kasvatatakse kariloomi, jahitakse ulukeid ning kasutatakse metsi ja mägesid rekreatsiooni ja turismi eesmärgil. Keskmiselt elab Euroopa hunditerritooriumitel 90 inimest ruutkilomeetri kohta! Loomulikult toob selline olukord esile konflikte. Inimestel on häda, et hundid murravad kariloomi, huntide jaoks on suurimaks ohuks aga inimesepoolne küttimine ja liiklus (maanteedel ja raudteedel hukkumine). Mis oleks lahendus? Seda huntide hävitamise varianti on juba proovitud nii Euroopas kui Ameerikas. Tulemused näitasid selgelt, et huntide kaotusest loodusele tekitatud kahju tuleb meile endale ringiga tagasi ning maksab mitmekordselt kätte. Seega ainus tulevikuperspektiiv on leida viise rahulikuks kooseksisteerimiseks.
Jagame LCIE raportist kõige värskemaid andmeid kriimsilmade arvukuse kohta.
Eestis elas 2021. aastal hinnanguliselt 240 hunti, seejuures on meie rahvuslooma arvukus kõikuv. Lähiriikide viimaste andmete võrdluseks võib esile tuua, et Lätis märgiti 700 hunti (samuti kõikuv arvukus), Leedus 504 (kasvav arvukus), Poolas 1886 (kasvav), Soomes 290 (kasvav) ja Rootsis 460 hunti (kasvav).
Lisaks Poolale on suure hundiarvukusega riigid Euroopas Bulgaaria (2712 hunti, kasvav arvukus), Kreeka (1020 hunti ehk 186 karja, kasvav), Itaalia, (3307 hunti, kasvav), Rumeenia (2500-3000 hunti, püsiv) ja Ukraina (2000 hunti, püsiv).
Üsna hästi läheb kriimsilmadel ka Prantsusmaal (783 hunti, kasvav), Saksamaal (158 hundikarja + 27 paari, kasvav), Serbias (850 hunti, kõikuv) ja Montenegros (727 hunti, kahanev).
Kõige vähem on võsavillemeid riikides, kus nad olid täielikult hävitatud ning kuhu hundid alles hiljaaegu tasapisi naasma on hakanud. Need riigid on Taani oma 14 hundiga, Belgia 9 hundiga, Holland 15 isendiga ja Luxemburg, kust tänavu jaanuaris üksainumas kriimsilm korraks läbi vilksas.
Euroopas on 9 peamist hundipopulatsiooni. Eesti hundid kuuluvad Balti populatsiooni koos Poola, Leedu, Läti ja Põhja-Ukraina suguvendadega. Migreerumine Valgevene ja teatud Vene oblastite hundipopulatsioonide vahel kuulub ka üldiselt balti populatsiooni “tervishoiu” juurde, kuid kibe piiriehitus on üha tõsisemaks takistuseks. Punases nimestikus on Balti populatsioon märgitud hetkel siiski soodsas seisundis olevaks.
Lisaks Balti populatsioonile on soodsas liigikaitselises seisundis ka Dinaari-Balkani ja Karpaatia hundid. Ohulähedases seisundis on aga Ibeeria, Alpi, Apenniini, Kesk-Euroopa ja Karjala (ehk Soome) populatsioonid. Kõige kehvem olukord on Skandinaavia huntidel, kes isoleerituse ja Norra vaenuliku hundipoliitika tõttu on tänaseks ainsana ohualtis seisundis.
Arvukus ei ole küll ainuke populatsiooni liigikaitselise seisundi näitaja, kuid on sellegipoolest informatiivne. Järgnevalt toome välja Euroopa hundipopulatsioonide hinnangulise arvukuse. Juuresolevalt pildilt on hea võrdluseks näha ka populatsioonide leviala suurust.
Ibeeria: ca 2550
Alpi: ca 1900
Apenniini: 2388
Dinaari-Balkani: 5800-6500
Karpaatia: umbes 4500
Balti: umbes 2490
Kesk-Euroopa: umbes 1850
Karjala (ilma Venemaata): umbes 290
Skandinaavia: 550
LCIE tervikdokumendi leiab siit: https://www.facebook.com/
