Pildistas LK-team
Laanepüü jäljerida
Laanepüü Tetrastes bonasia
Laanepüüde elupaiku ja tegutsemisjälgi tasuks otsida niiskematest ja vähemalt kolmekümne aastastest segametsadest, mille koosluses kasvab nii kuuski kui mände.
Kui sügisel toituti metsamarjadest, siis talvisel ajal toituvad laanepüüd kaskede, leppade, haabade, pajude ja sarapuude pungadest, urbadest ning võrsetest. Tegevusjälgi võime märgata ka lumel.
Laanepüü maandumise koht
Aga värskelt sadanud lumel laanepüü jälgi märgates peaks ümbrust tähelepanelikumalt uurima sest tegu on paigalindudega, keda võime kohata praegusel ajal oma tulevaste pesapaikade läheduses. Sügisel moodustunud laanepüüpaarid jäävad liiguvad koos kogu talvise aja.
Meie metsade kõikg arvukamate kanalisite talviseks arvukuseks võime hinnata veidi üle saja tuhande isendi.
Laanepüüd tunnistame metsas nende pisikese pea ja jässaka kehaga järgi. Nii isas- kui emaslinnud paistavad sarnase suurusega, kaaludes kolme-neljasaja grammi ringis. Kehapikkust nelikümmend sentimeetrit ja tiibade siruulatust lennupildis poole meetri ringis.
Kuidas laanepüüsid on võimalik omavahel eristada?
Isaslinnu kurgualusel saame märgata valges raamistuses suurt ja musta laiku. Silmade kohal erepunast kulmutriipu ja muidugi kuklatutti.
Emaslinnu kurgualune paistab valkjas ja kuklatutt on vaevu aimatav. Isaslinnuga võrreldes paistab emaslinnu sulestik kahvatumana. Silmavärv paistab kõigil isenditel punakaspruun ja pisike nokk mustana.
Tänavu suvised noorlinnud on sügisese sulgimise järel omandanud vanalindudele sarnase välimuse.
