Karu talvepesa asukoht

Pruunkaru ehk karu     Ursus arctos

Lumekatte paksust Alutaguse metsades on veel paarikümne sentimeetri jagu ja veidi vähem meie kagupiiri läheduses. Sulailmad on novembri keskel alanud talve napilt lõpetanud…

Meie emaskarudel sündisid esimesed karupojad pesasse jõulukuul, aga poegimise aeg võib kesta isegi veebruaris. 

Milline võiks olla olukord pruunkarude talvepesades? Tehnika tormiline areng võimaldab pruunkarude uuringutes saada hämmastavaid tulemeid. Erinevatelt rahvusvahelistelt uurijate rühmadelt saadud teave on muutunud täpsemaks, sest kasutada saab erinevaid andureid pruunkarude talvise südametöö ja -rütmi mõõtmistel ja seda mitte ainult loomaparkides.

Emakaru talveuinak ei ole poegimise aegu seotud eriliste häiretega, sest suurele ja kogukale loomale ei valmistanud tiinusaeg raskusi, nagu ka pisikeste kuni poolekiloste karupoegade ilmaletoomine.

Talveune aegu kasutab emaslooma organism rasvakudedes olevaid varuaineid. Pruunkarude ainevahetuses tekkib omapärane ehk suletud süsteem, kui ei jooda ega sööda.    

Sarnaselt teistele kiskjatele sööb ka emaskaru poegimisjärgselt ära emakoogi ehk elundi, mille kaudu looted toitusid ja hingasid. Selline toiming käivitab emaslooma organismis signaali „piima tootmiseks“, et poegi toita.

Seega suureneb oluliselt varuainete kasutus, sest piima tekkimiseks peab organism seda tootma emaslooma kudedes olevatest valkudest ja mida suuremaks karupojad kasvavad, seda suuremaks kasvab koormus emakaru organismile.

Talvepesas elatakse justkui kahte eraldi elu ehk talveuinakus emakaru ja arenevad karupojad, kes peavad toituma, seega vähesel määral virtsama.

Karupesade kevadised ülevaatused näitavad, et kõigest hoolimata püsivad pesad kuni kevadeni suhteliselt puhaste ja „elamiskõlblikena“.

Tavaliselt aprillis tulevad uued ilmakodanikud talvepesast välja, sest karupoegade areng lubab neil juba emasloomale järgneda ja nii ollakse kehaliselt järgmises arenguastmes.

Esimestest karupoegadest talvepesas: LINK