Artiklisarja koostas ja pildistas säästliku metsanduse ekspert Vello Keppart
Auga puhkemetsa lageraiepõhine uuendamine, millega kaasnes ka metsapõleng
Lageraiepõhine puhkemetsade majandamine ja uuendamine, mida praktiseerib Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) läheb vastuollu metsanduse hea tava ja kutse-eetikaga (viide). RMK juhatuse 10.12.2019 otsusega nr 1-32/97 oli KAH-alade (kõrgendatud avaliku huviga ala) ja ÜKH-alade (üksikisiku kõrgendatud huviga ala) mõisted lisatud RMK asutuse sisesesse dokumenti: „RMK kõrgendatud avaliku huviga alade määramise, majandamise ja seal tehtavatest töödest teavitamise juhend”.
Metsateadlane ja kauaaegne Eesti Maaülikooli õppejõud Eino-Endel Laas on kirjutanud kahes kõrgkooli õpikus puhkemetsanduse teemadel:
- „Metsarekreatsioon“ õpikus „Metsamajanduse alused“ (2011: 576-618) ning
- „Metsapargid ja parkmetsad“ õpikus „Dendroloogia ja pargindus“ (2019: 612-619).
Sama teema juures on tekstid õpikutes üsna sarnased kuid veidi ka erinevad ja täiendatud, kuna oleneb vaatenurgast ja asukohast, kas on tegemist looduslikuma puhkemetsaga, intensiivselt kasutatava asulalähedase parkmetsaga või isegi metsapargiga.
Sobiva struktuuriga ja koosseisuga puhkemets
Puhkemetsamaastiku kujundamine
Metsamaastiku kujundamisega tegeleb ka üks metsakasvatuse suundi – maastikuline metsakasvatus, mille puhul on tegemist maastikuhooldusega, milles säiliv moment on ümberkujundava tegevusega tasakaalus või ületab seda. Harva on tegemist maastiku loomisega – see võimalus esineb näiteks mitmesuguste ammendatud karjääride rekultiveerimisel.
Raied puhkemetsades:
- keskealistes, valmivates ja küpsetes puistutes on olulisemaks sanitaarraie, et kõrvaldada teeradade äärest liiklejatele ohtlikud puud ja teeradadele kukkunud puud;
- lisaks ohutuse tagamisele on raiete eesmärgiks vaadete avamine metsas ja läbi metsa — selleks teostatakse alusmetsa osalist väljaraiet;
- olemasolevale järelkasvule parema valgustatuse loomine. Männikutes tuleks selleks peamiselt kasutada häilraiet või III ja IV boniteedi männikutes ka hajaliraiet. Viljakama mullaga puistutes hajaliraiet rakendades on tulemuseks vaid rohke alustaimestiku tekkimine;
- metsas kasvavatele huvitavatele ja vanadele eksemplaridele ning haruldastele liikidele paremate kasvutingimuste võimaldamine suurema kasvuruumi tekitamisega.
Puhkemetsades on vajalik kasutada kujundus- ja valikraie kombineeritud viisi vastavalt maastikulise metsakasvatuse lisa-eesmärkidele, st ühendada kestlikku metsakasvatust rekreatiivsete vajadustega ja esteetiliste väärtustega (teha käidavaks ja ohutuks liikumisradu, avada vaateid huvitavatesse suundadesse ja objektidele, muuta puistu koosseisu, anda suuremat kasvuruumi pikaealiste liikide suurematele eksemplaridele jm). Kirjeldatud raie nimeks võiks olla parkmetsaraie või pargivalikraie.
Puhkekohtade loomiseks on vaja metsahäile või väikese täiusega puistuid. Soovitav on sellised metsaosad harvendada noores eas, et nad kasvaksid tuulekindlaks.
Abrumetsa looduslik serv abru ääres; Tulimurru abru Jalase külas
Puhkemetsa puistute koosseisu ja struktuuri kujundamine
Maastiku ilmet mõjutab tugevasti puistute liigiline koosseis, mis tuleb eriti esile kevadel ja sügisel. Erivanuseline segamets on eelistatum kui ühevanuseline okaspuu puhtpuistu - eeliseks on siin ühelt poolt erinevad vanused ja teisalt erinevad puuliigid. Ainult ühest puuliigist (eriti kuusest) koosnevat puistut ohustavad mitmed tegurid: torm, lumemurd või lumevaalimine, seenhaigused, põder, putukad jm. Kui kasvukohatingimused lubavad, on üheks sobivamaks puhkemetsaks arukase ja/või kõvalehtpuuliikide (tamm, saar, jalakad, vaher) suuremal või väiksemal osalusel segapuistud okaspuudega. /…/ Õhu koosseisu aspektist on ühed parimad puhkemetsad männikud vähese kase seguga. Mineraalmaal kasvavate männikute headeks omadusteks on sääskede ja puukide vähesus, kuiv õhk ning puuvõrade eriline müha. Lehtmets annab maastikutele üldiselt pehme ja rõõmsa ilme, okasmets aga on karm ja tõsine, kuid igihaljad okasmetsad on eriti kaunid, kaitsvad ja tervislikud talvel.
Ekstreemsete tingimustega kasvukohtades, näiteks kehvadel kuivadel liivaaladel peale männi puhtpuistu muud ei saagi kasvada — siin loob kadaka alusmetsaga männik väga häid puhkevõimalusi, lisaks mõned arukased tema koosseisus muudavad selle veelgi meeldivamaks.
Noored okaspuu puhtkultuuris nagu ka ainult lehtpuuga uuenenud alad on monotoonsed. Okaspuistutesse lehtpuuliikide uuendusest teatud osa allesjätmine või teise okaspuuliigi lisandumine parandab metsakultuuride või looduslikult uuenenud raiestike ilmet.
Radade äärest tuleks mõnest kohast kõrvaldada vaateid varjavaid puid ning raiuda tähelepanuväärseid puudegruppe vabamaks. Loomulikult tuleb jätta metsa lindude pesitsemiseks õõnsustega puid, mis on eriti huvitavad radade läheduses. Puhkemetsa koosseisu, eriti noortesse okaspuukultuuridesse, on soovitav kasvukohatingimuste sobivusel jätta looduslikust uuendusest kasvama pärna, vahtrat ja tamme, soodustades vabaks raiumisega nende kasvu; põõsastest tuleks säilitada sarapuud, lodjapuud jt.
Laane- ja salumetsades on hea, kui puistu on ülalt suhteliselt hõre, alt aga küllalt tihe — nii on lindudel head pesitsemistingimused. Mitmesuguse koosseisu ja liitusega alusmets teeb metsa ilme huvitavamaks, kuid alusmets ei tohiks olla nii tihe, et liikumine teeradadel oleks takistatud ja kogu aeg oleks suletuse tunne. Põõsad on asendamatud poolaavatud ja avatud alal.
Parkmetsas tuleb vältida hooldusraietel puude jätmist sirgete ridadena ja ühesuuruse vahemaaga, sest puude haja- ja grupilise asetuse kombineerumine muudab puhkemetsa vaheldusrikkamaks ning esteetiliselt nauditavamaks. Puistute täius peaks olema mõõdukas, 60-80%. Loomastikule sobivate elutingimuste võimaldamiseks on kohati tarvis ka suure täiusega puistuid.
Puhkemetsa koosseis ja struktuur olgu kasvukohapärane, kuid koosseisult, vastavalt mulla võimalustele, vaheldusrikas ning võimalikult mitme puu- ja põõsaliigiga.
Üks olulisi elemente metsamaastikus on metsaserv, mis võib olla vastandliku iseloomuga — hõre või tihe.
Hõredad metsaservad võimaldavad ja tihedad metsaservad ei võimalda:
- vaadelda metsa sügavusse, olemasolev ruum suureneb;
- hõlpsalt liikuda metsa ja sealt välja;
- kasutada ära metsaserva võlu, olla metsa servas ja samal ajal ka metsa mõjuväljas.
Tihedad metsaservad:
- kaitsevad puistut ja metsa sisemust tuulte, tolmu ja muu õhusaaste ning müra eest, seega hoiavad metsa mikrokliimat erinevana (soodsamana) võrreldes lagedaga;
- tekitavad range piirjoone metsamaa ja mittemetsamaa vahel;
- paljude puu- ja põõsaliikide korral on huvitavad (nt kevadel toomingad, pihlakad ja lodjapuud);
- veekogude ääres kaitsevad vett saasteainete eest.
Eeltoodust nähtub, et mitmekesisuse ja vaateaspektide paljususe mõttes oleks vaja nii tihedaid kui neile vaheldust pakkuvaid metsaservi, sh et raielankide serva jääks kasvama okaspuude järelkasvu ja/või elujõulisi põõsaid.
Allikas: Laas, Eino. Metsarekreatsioon. Rmt: Metsamajanduse alused. Tartu, 2011: 601-603.
