Artiklisarja koostab ja pildistas säästliku metsanduse ekspert Vello Keppart
Looduslikult langesid metsapargi puistust välja saared. Puurinde all on piisavalt noori puid, mis aastatega uue kõrge puistu moodustavad. Jalakad, vahtrad ja toomingad moodustavad uue puurinde
Vana metsa koosseisuga okas- või laialehised puistud ei pruugi mõnes kasvukohas enam järgmises põlvkonnas jätkuda või on uue põlvkonna teke ja kasv aeglane, kui uuenemistingimused pole sobivad. Parkmetsade vanades puistutes või nende vahetus naabruses peaks tekkima järelkasvu, et meeldiva koosseisuga vana metsapõlvkond geneetiliselt jätkuks, see tekitab parkmetsa külastajates positiivset meeleolu.
Parkmetsas peab metsa kasvatamine tagama antud metsaosa funktsioonide optimaalse täitmise. Juba hooldusraie võtted, aga kindlasti uuendusraie viisid peavad kaasa aitama soovitud koosseisuga uue metsapõlve tekkimisele. Selleks tuleb valida sellised uuendamisviisid, et oleks tagatud eesmärgi täitmiseks vajaliku koosseisuga puistute järjepidevus, st okaspuuenamuse ja männi võimalikult suure osatähtsusega puistud.
Männikute jätkuvaks kasvatamiseks on vaja tagada uuendataval alal head valgustatust. Erineva täiusega hajaliraie alal ja raiesmikul männi kasvu võrdlus on näidanud männil paremat kasvu, kui täius võrdub nulliga, st lageraiealal. Viljakamates männi kasvukohtades (jänesekapsa-pohla, mustika-kõdusoo, osaliselt ka jänesekapsa-mustika ja sinilille kasvukohatüüp) tuleks vältida ala täielikku uuendumist eelmisest metsapõlvest pärineva kuuse II rinde või järelkasvuga. Mänd uueneb looduslikult hästi vaid männi jaoks suhteliselt kehvadel kasvukohtadel: pohla kasvukohatüübi III boniteedi alad, sambliku-pohla alltüüp (boniteet III,5), pohla-sambliku alltüüp (boniteet IV). Kuusk uueneb looduslikult samuti paremini kuuse jaoks suhteliselt kehvadel muldadel (huumuslikud ja gleistunud huumuslikud leedemullad), kus puurinde all pole alusmetsa või on seda harvalt.
Männi uuendamiseks on üheks sobivamaks viisiks häilraie, alguses vähemalt 30…40-meetrise läbimõõduga häiludega. Kui väga intensiivselt külastatavates kohtades maapinna tallamine radade vahel ja sellega kaasnev puittaimede vigastamine ületavad loodusliku taluvuse, siis tuleb metsa uuendamiseks vajalikud ja sobivad kohad taradega sulgeda.
Tarna kasvukohatüüp on liigniiske ja haruldane kooslus, mis tuleb jätta looduslikule arengule ja uuendamist ei vaja
Parkmetsades saaks kasutada veerraiet (kitsa langiga lageraiet), kus raielangi laius on 20…30 m (vana metsa kõrguse laiune). Sellise laiusega raiestikus tekib peapuuliigi heal seemneaastal naaberpuistute seemnest mineraliseerutud maapinnale (nt lapilööjaga valmistatud lappidele) okaspuu looduslikku uuendust. Mitteseemneaastatel tuleb raiestik kultiveerida männi või kuusega või rajada mõlema liigi segakultuur. Seemnepuid pole otseselt vaja sellisele kitsale raielangile uuenduse saamiseks jätta, sest seemnete lennuulatus küünib langi teise serva, kuid mitu hea võraga mändi või männigrupp katkestaks näiliselt langi pikkuse ja ilmestaks ka kitsast raiestikku. Kui puistus tehakse tulevikus veerraie 2. ja 3. järk, siis oleks sinna kindlasti vaja juba veerraie 1. järgul jätta männi seemnepuid.
Ka häilraie kasutamisel võiks hea ja kiire tulemuse saamiseks häiludesse peapuuliiki osalise tihedusega kultiveerida. Seega tuleb vajaliku hulga peapuuliigi loodusliku uuenduse saamiseks uuendusraie teostamise aeg seemneaastaga ühildada. Parkmetsas ei pea uus põlvkond koosnema vaid looduslikult tekkinud puudest. Kui metsakultuur suudab kiiremini ja efektiivsemalt vastavat funktsiooni täita ning tagab kindlasti vajaliku peapuuliigi jätkumise (paljudel juhtudel on selleks mänd), siis tuleb see peapuuliik sinna kultiveerida.
Puisniidud on ilusad ja elurikkad kui neid pidevalt ja arukalt hooldada
Kokkuvõttes tuleks parkmetsade uuendamiseks vastavalt puistu funktsioonile metsakasvatuse võtteid paindlikult rakendada:
- uuendusraie alguse 10…40 aasta võrra edasi nihutamine olenevalt puistu seisukorrast (tervislik seisund, täius, koosseis, eeluuenduse seisukord jm) ja kõrgmetsa säilitamise vajadusest;
- uuendusraieks kasutada peamiselt turberaieviise (veer-, häil- ja hajaliraiet), lähtudes vana puistu koosseisust ja tervislikust seisukorrast, uue metsapõlve vajalikust peapuuliigist, seemneaasta olemasolust jm;
- uuendusraie teostamisaja valikul seostada see peapuuliigi seemneaastaga;
- uues metsapõlves peapuuliigi vajaliku hulga hea vitaalsusega taimede kiireks saamiseks kasutada paindlikult ning vajadusel kombineeritult kõiki metsauuendamise meetodeid: viljakal mullal veerraielanki koos kultiveerimisega või vähemalt maapinna lappidena ettevalmistamist ja raielangile jäetavate ning seda ilmestavate seemnepuudega.
Parkmetsade uuendamine on raskem kui mittekülastatavate majandusmetsade raiestike uuendamine kaitserežiimi piirangute, uuenemistingimuste raskuse või külastajate negatiivse mõju (tallamine, uuenduse mehaanilised vigastused ja murdmine) tõttu ning nõuab mitmesuguste paindlike, vastavasse kohta sobivate metsakasvatusvõtete kasutamist.
Allikas: Laas, Eino. Dendroloogia ja pargindus. Tartu, 2019: 616-617.
* * *
KAH alade uuendamise on RMK kahjuks määranud lageraiepõhiseks. Miks RMK ei teosta puistute loodusväärtuste* inventeerimist enne raie planeerimist?
Siis seda teevad teised (vaata A. Palo kirja).
Palo, A. Vaie Klooga metsadesse kavandatud raiete osas. 7.8.2018. - LINK
Vajalik on enne raie planeerimist inventeerida puistu loodusväärtused*, et neid hoida
* Loodusväärtused (liikide ja koosluste kaitse nõuded on kirjas looduskaitseseaduses, mitmetes rahvusvahelistes lepetes ja EL direktiivides ning kõigis säästva metsamajandamise standardites: FSC, PEFC, NEPCon):
„1) I ja II kategooria kaitsealuste liikide leiukohad ja elupaigad;
2) Eesti punase nimestiku "kriitilises seisundis" (CR),"väljasuremisohus" (EN) ja „ohualtid“ (VU) kategooriatesse kuuluvad nn ohustatud liigid; ja endeemsed liigid;
3) metsa vääriselupaigad ja vanad loodusmetsad;
4) loodusdirektiivi metsaelupaigad;
5) kõrge kaitseväärtusega metsad**.“ (FSC Eesti, 2019: Eesti metsamajandamise standardi eelnõu)
** „Kõrge kaitseväärtusega metsad on metsad, millel on vähemalt üks alljärgnevatest tunnustest:
a) metsa-alad, millel on globaalne, regionaalne või rahvuslik tähtsus: elustiku mitmekesisuse väärtuste kontsentreerumine (nt pärismaisus/endemism, ohustatud liigid, refuugium ehk paguala); ja/või suured maastiku üksused, mis on kaetud metsaga või sisaldavad majandamisüksusi, kus enamiku kui mitte kõigi elujõuliste populatsioonide looduslikult esinevad liigid eksisteerivad looduslike arvukuse ja levila mustrite järgi;
b) metsa-alad, mis on osaks või milles esineb haruldasi, ohustatud või eriti ohustatud ökosüsteeme;
c) metsa-alad, millel on looduses tähtis roll kriitilistes situatsioonides (nt valgala kaitsmine, erosiooni kontrollimine);
d) metsa-alad, mis on olulised kohalike kogukondade põhivajaduste rahuldamisel (nt toimetulek, tervis) ja/või on olulised kohalike kogukondade traditsioonilis-kultuurilise identiteedi osana (kohalike kogukondadega koostöös määratletud kultuuriliselt, ökoloogiliselt, majanduslikult või religioosselt tähtsad alad).“
(NEPConi ajutine metsamajandamise standard Eestis. Versioon 19 Detsember 2014)
