Avaldame rahvuslooma 5. sünnipäeva puhul, ühtlasi jüripäeva ja veteranide päeva auks jahimehe ja hundiuurija Ilmar Rootsi seniilmumata artikli „Senistest rahvussümbolitest ja rahvusloomast“, mis on kirjutatud tol ajal, mil kadunud vanameister alles põhjendas vajadust hunti Eesti rahvusloomaks kuulutada.
Kui vaadata ja hinnata meie rahvussümboleid – suitsupääsukest, rukkilille, räime ja paekivi* siis taanduvad nad eestlase kui maarahva igiomastele „elukaaslastele“, ta lahutamatutele saatjatele läbi põlvkondade.
Suitsu- ehk laudapääsuke koos paljude teiste nimedega (küla-, hoone-, laka-, katuse-, lehma-, hobuse- jt nimedega koos oma ladinakeelse liigiepiteediga rustica, mis tähendab samuti talu-, küla, maapääsukest, vastandub räästapääsukesele-linnapääsukesele. Ühe rahvajutu järgi Rannust on suitsupääsuke loodud orjatüdrukust, kelle järglased on suitsupääsukese midli-madli laulu nii hoolega järele aimanud ja inimekeelde pannud, et neid tuleb kokku saja lähedale.
Rukkilill kasvab umbrohuna taliviljapõldudel, kust tuleb ka eestlase üks põhitoite – rukkileib. Rukkileib on olnud meie toidu võrdkuju. Rukki paneb aga kasvama põlluramm laudast, kus pesitseb ka suitsupääsuke. Sinine rukkilill oli nii minevikus ja on tänapäevalgi rahvapidude lill. Vasasti punuti temast ka pruudipärgi. Rukkilillest said minevikus meie emad lihtsat ja ilusat rukkilillesinist värvi. Sinine on ka meie trikoloori üks värvidest. Nagu suitsupääsukesel, on rukkilillelgi palju nimesid: rukkikannid, sinikellud, sinipea, siniõied, rukkisilmad jt nimed,
Kuna Eesti on ka mereriik, siis on läbi aegade rannarahva põhitoiduks olnud merest saadav kala, peamiselt räim, rahva keeles silk. Rukkileib ja soolasilk on olnud meie toidulaua kujundajaks, samuti kui paekivi olnud ehituskunsti üks alustala.
Kuid hunt.... kui pesitsev suitsupääsuke on meie kariloomade kaaslane laudas, rukkilill meie silmailu teraviljapõllul, räim leivakõrvasena toidulaual, paekivi ehitusmaterjalina meie hoonetes, siis on hunt sobiv sümbol nende kõrval – see meie nii kuulsusrikka minevikuga loom, kes omal ajal vääramatu loodusjõuna valitses nii meie esivanemate reaal- kui ka vaimuelu üle. Sagedase karjakülastajana andis ta vaeslapsele leivakannika, talvise taretagusena sundis ta lauta kaitsma ning inimese hirmutajana nõudis tähelepanu kõigil aastaaegadel, eriti talvel.
Karja kaitsmise nimel tuli inimesel oma tegevuses järgida teatud käitumisreegleid, mis põhinesid väljakujunenud uskumustel, nn „hundiusul“. Eriti tuli neid järgida jüripäeval, karja väljalaskel, kui ka muudel puhkudel. Sel päeval tehtu kohta hüüdis kord ka Otto Wilhelm Masing, kirjutades: „Mis immet Jürripäeval nähha, kui karja välja sadetakse!“ (Marahva-Näddala Leht 1822 m.2). Sellest lähtuvalt püüti elada hundiga ikka rahus, end tema ellu segamata. Sest hunt oli meile loomaks, kellest ei saanud üle ega ümber vaadata.
Eestlaste pärimuskultuuris, kus hundil on teiste metsloomade hulgas täiesti eriline koht, on hunt koos karuga olnud meile esmalt metsa kehastaja, kelle kohta käivast rohkem kui 500 eufemismist moodustuvad metsa ja tema tüüpide ning puu ja puude liikidega seoses olevad eufemismid tervelt kolmandiku (metselajas, võsavillem, sootagune, pajuvasikas, lepalits jpt). Sõnade „hunt“, „hundi-“, „susi“, „soe-“ sage esinemine eesti koha- ja taimenimedes, mõistetes, võrdlusalusena kõnekäändudes ja mujalgi viitavad jätkuvalt hundi tähtsusele esivanemate elus. Ta on tegelane meie muinasjuttudes, rahvalauludes, muistendites, vanasõnades, mõistatustes, pajatustes. Öeldule lisaks on hunt meile andnud veel ka ühe mõiste: „hundikalendri“ hundiaastate, -kuude, -päevade ja -öödega, üldiselt minevikus esinenud „hundilise“ aja üldse.
Kokkuvõttes – hunt kiskjana on oluliselt mõjutanud siinse inimese elu, mõjutanud seda nii materiaalses kui vaimses sfääris. Materiaalses on ta olnud suur karjakahjur, vahel isegi ohuks inimesele, aga vaimses sfääris saanud inspiratsiooniks – rikastanud meie sõnavara, tunginud laialt meie folkloori, keelepruuki ja mujale. Siiski pole mõjud olnud ühepoolsed, nagu öeldust võiks aru saada. Maailma mastaabis ja huntide vastase sõja raamistikus on mõjud olnud mõlemapoolsed.
Hunt on meilt nii võtnud kui andnud ja rahvusloomaks oleks ta meile parim valik. Loom, kelle kuulsus ulatub üle aegade, loom, kelle teod jõuavad ka tulevikus leheveergudele, sest, nagu ütleb vanasõnagi: „Hunt muudab küll karva, aga mitte viisi.“ Seepärast peame tal ikka silma peal hoidma, et „lambasilitaja“ ülekäte ei läheks. Jõudu meil selleks ju on.
Sünnipäevakaardi joonistas Asko Künnap
*Artikkel on kirjutatud enne pääsusaba rahvusliblikaks valimist ja seega oli sümboleid tookord ainult neli.
