See pilt on tehtud üle nelja aasta tagasi Ameerika Ühendriikides Minnesota osariigis, kus üks loodusfotograaf sattus pealt nägema üle tunni aja kestnud hundi ja metskitse vastasseisu talvisel jõel. Kuigi pilt tundub kaunis rahulik ja idülliline, siis tegu on siiski jahiolukorraga. Seletamegi veidi täpsemalt, mis seal parasjagu toimub.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Root River Photography
Metskits on valinud targa strateegia ning põgenenud hundi eest madalasse vette. Võtmesõna on siin just “madalasse”, sest sügavas vees on nad üsna võrdsed ujujad ning eks mõlemad on sellest ka teadlikud. Madalas vees on kitsel aga mitmeid eeliseid. Metskitse pikad jalad võimaldavad tal madalas vees üsna väledalt joosta, samas kui hunt peab ujuma või sumpama. Seega põgenemisvõimalus on kitsel kindlasti suurem. Lisaks saab metskits sellistes oludes hundile hästi vastu võidelda, sest hunt, kes on rinnuli või lausa kurguni vees, on metskitse sõrgade eest põiklemisel aeglane. Nii et sõraliste peamisel relval - jalahoop pähe - on madalas vees päris hea tabamus. Hunt omakorda tundub samuti hästi aru saavat, et tema šansid on metskitsele vette järgnedes üsna nigelad. Parem on oodata. Kitselgi on kasulikum seista ja turvalistes tingimustes oodata, mitte edasi joosta - seistes kulub ju vähem energiat.
Antud juhul jäi fotograafi kirjeldusest mulje, et hunt andis viimaks alla ja metskits pääses eluga. Kui nii, siis polnud hundil ilmselt teab mis suurt motivatsiooni jahtida. Näiteks Yellowstone’i rahvuspargis on oldud tunnistajaks olukorrale, kus emane kriimsilm hoidis üht vapitit jões tervelt kolm päeva enne, kui ta sõralise lõpuks kätte sai! Aga kes teab, kuidas sellegi pildi olukord tegelikult lahenes. Võimalik, et hunt võttis siiski metskitse jäljed hiljem uuesti üles, teades, et saakloom on nüüd pikast külmas jões passimisest nõrk.
