Harilik soolikarohi Tanacetum vulgare
Juba jääajajärgselt saabusid soolikarohud meie loodusesse ja seda steppidest, sest metsade areng tõrjus stepitaimed uutele lagedamatele aladele, samuti mererannikule kuna stepitaimed taluvad soolakamat keskkonda.
Õitsevaid soolikarohtusid kohtame nii kuivade kruusateede veertel, põllupeenardel, kui mererandadel.
Päevapaabusilm ja ohakaliblikas soolikarohul
Soolikarohu varre tipul paikneb lame kännasjas õisik, mis on arvukate kuldkollaste väikeste putkõitega korvõisikus. Taime varred sirguvad kuni meetriseks ja lehed meenutavad sulgjagust sõnajalga ehk suured lehed on paarissulgjad, millel umbes kaksteist saagjat hõlma.
Tegu on mitmeaastase vegetatiivselt paljuneva taimega, kellel tugev risoom, millel paiknevad lühikesed võsundid ja seetõttu võib taim aja jooksul moodustada päris suuri kogumeid.
Kui näppude vahel taime muljuda, tunneme aromaatset kampri aroomi, mis kunagist „haigetoa“ lõhna meenutas, aga tänapäeval soolikarohtu ravimtaimena enam kasutada ei soovitata.
