Pildistas LK-team
Vääveltorik noorelt
Vääveltorik ehk väävlik Laetiporus sulphureus
Vääveltorik on linnainimestele tuttav seen, mis hakkas puudel kasvama juulikuu lõpupoole ja märgata võime seent nii linnaparkides, maanteede veersete alleedel kui suurematel üksikpuudel ja seda nii tüvedel kui jämedamatel okstel aga metsades ka lamapuidul (linnas koristatakse murdunud ja ohtlikuks muutunud puud ära).
Väävlik kasvab kas hõberemmelgatel või vanadel tammedel, teistel lehtpuudel võib vääveltoriku kasvamas näha üpris harva.
Üheaastased seenekübarad kasvavad kas kõrvuti või üksteise kohal, aga alati liitunud kogumikena. Hapravõitu viljakehad on silmahakkavad, alul kahvatud, aga muutudes erekollasteks ja omandades vahel oranshpunakat värvi.
Täiskasvanud viljakehad on värvikad paari kolme nädala jagu aga viljakehad luituvad ja murenevad pärast seeneeoste väljalangemist, kuid seenekogumist jääb puu koorele heledam iseloomulik jälg.
Nii tekitab seen puudele suhteliselt kiiresti arenevaid pruunmädaniku kolded. Hõberemmelgatele võib esimese seenekogumi ilmumise järel oodata tüveharude murdumist kümne kuni paarikümne aasta möödudes. Võimsatele tammedele seen sedavõrd laastavat ei mõju, kuid tekitab puudele tüveõõnsuseid.
Kas vääveltorikud on söödavad?
Mükoloogid kinnitavad, et väävliku kollane pigmentaine sisaldab mikroobide vastast toimet bakterite suhtes, sest sisaldavad lektiini, mis kaitsevad seenekehasid nö ärasöömise eest. Huviline võib märgata, et sügise saabudes väävlikud lihtsalt lagunevad puudel.
Laboratooriumites on tõestatud ka antioksüdatiivse toime olemasolu.
Kirjanduse andmeil kasutatakse noori viljakehi toidus Saksamaal ja Põhja-Ameerikas. Väävlikuid kasutatakse kas toitude maitsestamisel või praetult lisandina. Söögiks tarvitatavaid seente tarvis rajatakse seenekasvandused.
