Pilt hundimaskides lastest on tehtud koolis, kus saksa hundisõber Helge Neukirch käis hallivatimehest kõnelemas.
Erakogu
Saksamaal näeb suhtumises sutesse segadust – osad inimesed on selle poolt, et hallivatimehed elavad taas germaani aladel, teised tunnevad end nördinuna sajanditepikkuse hundivaba karjakasvatuse lõppemise tõttu. Kui võsavillemid 1990. aastate keskel Saksamaale tagasi jõudsid, tervitas avalikkus hunti rõõmuga. Ajapikku said pingeallikaks eelkõige kiskjakahjud. Reaalsed kulud osutusid suuremateks kui riigi poolt makstav kompensatsioon - nagu Eestiski. Siinkohal tulevad aga Saksamaal karjakasvatajatele appi vabatahtlikud hundisõbrad, kes aitavad lambakasvatajaid kiskjarünnaku järel nende koormust vähendada. Hundisõber Helge Neukirch räägib usutluses Rahvuslooma ümarlauale, kuidas see toimib.
Tekst: Helen Arusoo
Kui hundid 1990. aastate keskel Saksamaale tagasi pöördusid, oli hundisõprade ühing juba loodud. Yellowstone´is töötanud hundiuurija ja kirjanik Elli Radinger oskas nimelt hunte Saksamaale oodata. Kuidas?
Üle Poola piiri on kogu aeg hunte Saksamaale tulnud, näiteks Oderi jõe kaudu. DDR-i ehk Saksamaa Demokraatliku Vabariigi aegadel lasti aga hallivatimehed kohe maha. Nii et võis üsna kindel olla, et hundid sealt kaudu liiguvad. Aastal 1990 töötasid hundisõbrad Elli H. Radinger ja Günther Bloch ameerika hundiuurija Erich Klinghammeri loodud hundipargis Indianas ning Klinghammer õhutas neid takka, et Radinger ja Bloch looks ühingu, mis pärast Saksamaa taasühinemist suudaks takistada huntide mahalaskmist. Koos loodigi 1991. aastal hundikaitse selts GZSDW (Gesellschaft zum Schutz der Wölfe).
Pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal hakkasid kogu riigis kehtima Euroopa Liidu seadused, mis liigitasid hundi rangelt kaitstavate loomade hulka.
Millal leiti Saksmaal esimesed hundi pesakonnad?
Esimest korda registreeriti huntidel pesakonnad 2000. aastal endise Ida-Saksa aladel. Praegusel hetkel elab meil umbes 163 karja/paari/üksikhunti, kes moodustavad seire andmetel kokku ligi 1500-isendilise populatsiooni.
Kui suur on teie hundikaitsjate ühing ja millega tegelete?
Meie seltsi kuulub ligi 1200 liiget, kellest umbes 100-120 inimest löövad ettevõtmistes aktiivselt kaasa. Teeme ettekandeid, külastame koole, kujundame infostende, osaleme liidumaade parlamentide töögruppides jne.
Miks te isiklikult selle seltsiga liitusite ja kui palju aega võtab töö vabatahtlikuna?
Mind on loodus alati huvitanud. Aastal 2015 sattusin ma lihtsalt juhuse läbi hundikaitsjate seltsi kuulutust lugema, mis köitis mu tähelepanu ja minust sai ühingu liige. Alates 2018. aastast olen aktiivne osaleja, kuivõrd läksin pensionile ning aega tekkis rohkem. Keskmiselt kulutan ma nädalas seltsi kohustustele 4-5 tundi, aga kui on midagi olulist, siis muidugi palju-palju rohkem.
Te olete kuuldavasti osalenud ka lambakarja juures „hundivalves“. Mida see tegevus tähendab?
Aastal 2018 ründas hunt ühte lambakarja ning meie organisatsioon andis sealsetele karjakasvatajatele viivitamatut abi – kohale saadeti 3 karjakaitsekoera lambaid valvama ja kuna ei teatud, kuidas hundid ja lambad sellele olukorrale reageerivad, saadeti ka mind igaks juhuks öövalvesse. Nii veetsin ma 2018. aasta detsembris kaks ööd ühe karja lähedal autos. Teisel ööl külastas hunt ilmselt taas karja, nagu oodata oli, sest nägin, et koerad nagu ründasid kedagi ja lambad kogunesid üksteise ümber. Üks koer jäi karja juurde ja teised kaks koera haukusid kellegi peale väljaspool aeda. Mina ei näinud kedagi, aga ilmselt oli tegu hundiga. Umbes 15-20 minuti pärast rahunes kõik maha ja ülejäänud öö möödus vahejuhtumiteta.
Saksamaal kaitstakse hunte ka lambakasvatajatele abi andmise kaudu. Pildil paigaldab hundisõprade ühingu liige Helge Neukirch hundikindlat aeda.
Erakogu
Kui Saksamaal toimub kiskjarünnak, siis mis sellele järgneb?
Saksamaal tegutsevad niinimetatud murdmisehindajad (saksa keeles Rissgutachter), vabatahtlikud, kellele helistatakse pärast rünnakut ja kes kohe kohale sõidavad. Toimumispaigas vormistavad nad protokolli: vaatavad läbi, kas kaitseaed oli korrektselt ehitatud, võtavad murtud ja haavatud lammastelt proove ning saadavad need analüüsimiseks Senckenbergi instituuti Gelnhausenisse. Meie ühing selles konkreetses tegevuses otseselt ei osale. Meie toetame talunikke koeratoiduga, aedade ehitamisega ja karja valvamisega.
Kas appi minnakse ka siis, kui on laupäev ja pühapäev?
Jah, rünnakule reageerijad töötavad iga päev. Võib-olla ehk pühapäeval võtab kohalejõudmine veidi kauem aega.
Kuidas töötab kompensatsioonisüsteem Saksamaal?
Kompensatsioonisüsteem on reguleeritud liidumaade tasandil. Enamasti kompenseeritakse hundirünnak 100 protsenti. Karjakaitsevahendid nagu koerad ja elektriaedade materjal makstakse ka kinni 100 protsenti kinni. Aga mida ei kompenseerita, on koertele toit ja veterinaarikulud, samuti aedade rajamisega seotud tööd. Siinkohal soovime muidugi asja parandada ja liidumaade parlamentidel vastavaid muudatusi seadusandluses teha.
Friisimaa ranniku sadade kilomeetrite pikkusel alal karjatatakse lambaid otse tõusu-mõõna tsoonis mere ääres ja vetetulva eest kaitsvate tammide peal. Sellistesse kohtadesse oleks pea võimatu rajada šaakali- või hundikindlaid aedu. Meri viiks ühe osa lihtsalt minema. Vahel tundub, et parim lahendus loomade kaitsmiseks oleks taas sisse seada vana hea karjaseamet (Alpides kohati see juba töötab, rääkimata - jätkuvalt - paljudes vaesemates riikides).
Foto: Helen Arusoo
Kas senistest tegevustest piisab, et takistada lambakasvatajaid hunte vihkamast pärast karja rünnakut?
Ei. Et saavutada enam-vähem leppivat ja positiivset hoiakut elanikkonnas, on vaja veel väga palju selgitustööd teha. Nii ajakirjanduse kaudu kui mujal avalikkuses. Meil on tasakaal alles saavutamata.
Kas ühing saab ka mingit rahalist toetust väljapoolt?
Meie ühing funktsioneerib eranditult ainult liikmemaksude abil (40.- eurot aastas) ja annetuste näol nii eraisikutelt kui ettevõtetelt.
Praegu hunte Saksamaal ei kütita. Kas millalgi hakatakse?
Hetkel käib just arutelu selle üle, kas poleks kergem, kui nuhtlusisendid saaks kiiremas korras maha lastud. See plaan peab aga enne Euroopa parlamendi heakskiidu saama. Minu isiklik arvamus on – et hunte hakatakse küttima – kahjuks.
Kui lugeda saksa ajakirja „Schafsucht“ („Lambakasvatus“), jääb mulje, et hundile seal head sõna ei jätku. Milline on toon ülejäänud ajakirjanduses?
Üleüldiselt ütleksin, et rahvas suhtub huntidesse reeglina ikkagi positiivselt. Aga maa- ning linnarahva vahel on suur erinevus (linnades suhtub 80 protsenti positiivselt, maal vaid 50-60 protsenti). Ajakirjanduses figureerib „probleemhundi“ teema tihti moonutatult, kuna meedia soovib negatiivseid uudiseid meelsamini kajastada ja võimendab nuhtlusisenditega seonduvat. Samas asjalikud ja realistlikud teated jäävad tähelepanuta. Sestap jääb hundile halvem maine kui olla võiks.
Mis te arvate, kas kunagi võetakse Saksamaal maha ka sajanditevanused triumfimonumendid viimase hundi küttimise tähistamiseks, milliseid on riigis säilinud üle 20?
Need mälestusmärgid jäävad küll püsima, arvan. Mu usun samas, et neil pole erilist mõju.
Kas olete isiklikult kuidagi Eestiga seotud?
Aastal 2019 sain tuttavaks meie seltsi organiseeritud reisil loodusturismi firmaga NatourEsti ja sealsete giidide Triin Asi ja Bert Rähniga. Sellest alates olen igal aastal paar nädalat Eestis viibinud ja olnud seotud loodusturismi gruppidega. Mis mulle Eesti juures eriti meeldib, on siinsed suured puutumatud loodusalad. Muidugi meeldib ka see, et Eestis saab vabas looduses vaadelda suuri loomi nagu hunt, karu ja ilves. Meeldib rahulik ja looduslähedane elu Alutaguse rahvuspargis.
