Lendorav ehk harilik lendorav       Pteromys volans

Tänavusest sügisest lendorava metsades jääb meelde mitu tähelepanekut.

Pika ja põuase suve järel hakkas lõpuks septembris vihma päris korralikult sadama. Hilinenud seeneaeg kestis seepeale aga väga pikalt sest oktoobris oli ahvatlevaid haava- ja pomerantspuravikke kohati nii palju, et raske oli sellisest „miiniväljast“ mööda marssida. Rääkimata siis riisikatest ja kukeseentest, mida sai veel enne öökülmi novembri keskpaigani korjata.

Vaatamata sellele, et oktoobris sadas vihma juba hoolega ei tahtnud veetase kaevudes ja väikeveekogudes kuidagi tõusta. Tugevamate sajupäevade järel jõudis vesi küll kraavidesse ja jõgedesse, kuid sedagi vaid paariks päevaks.

Puud aga janunesid jätkuvalt vee järele ja ei tahtnud kuidagi lehti maha lasta. See on muret tekitav, et meie metsad on nii tihedalt kraavitatud, et suurem osa sadanud veest nii kiiresti metsast välja juhitakse, et see ei jõua isegi pinnasevee varusid taastada. Alles oktoobri lõpupoole said mitmed metsatalude salvkaevud ja tiigid taas tavapärase veetaseme kätte.

Kuna lehed püsisid väga pikalt puus, nii et Sonda kandis tuli esimene ca 10 cm paksune lumigi 19.oktoobril lausa lehtes metsa, ei olnud lendoravatel kiiret ka oma toidusedelit muutma hakata. Puudel lehti veel jagus kuid valgusrežiim annab ikkagi märku, et kaskedel, sarapuudel ja leppadel on urbade kujunemise aeg käes. Ega lehedki pole enam nii värsked ja toitvad kui kevadel ja suvel, mistõttu novembri algusest hakkab järjest enam lendorava toidulauale jõudma ka urbi.

Sellest annavad märku pesapuude ala järjest sagedamini ilmuvad kollased pabulad. Enam pole metsas liikumas ka sipelgaid ja teisi putukaid, kes soojal ajal suurema osa värsketest pabulatest kiiresti ringlusse võtsid. Lendoravad hakkavad nüüd ka urbi mõnda varjulisemasse kohta koguma. Selliseid väikseid, peamiselt lepa urbadest toiduladusid võivad nad teha ka suurematesse õõnsustesse, mis turvalisuse poolest pesapaigaks ei sobi.

Valgusrežiim ja jahenevad ilmad annavad metsaelanikele teada, et aeg on endale soojem ja talvisesse ümbruskonda paremini sulanduv kasukas selga vahetada.

Lendorava talvekarv on heledam hall ning pikem ja tihedam kui suvel. Loomulikult on ta naha vahele kogunud ka veidi rasvavaru. Nii näebki oksal istuv lendorav välja nagu kohev karvapall, mida katab üle selja hoitav lapik saba. Külmemate ilmade tulekul toovad lendoravad täiendavat pesamaterjali, ikka valdavalt habe- ja narmassamblike näol.

Nagu paistab rajakaamerate salvestistelt, on lendoravad talve saabumiseks valmis: kasukad vahetatud, pesad soojustatud ja toitumas käimiseks on nüüd pimedat aega küllaga. Nii et ei ole vajadust päevavalgel isegi enam pesast välja tulla vaid saab rahulikult soojas pesas lühike päev mööda saata.

Sügisel on taas toimunud mitmeid lendorava aastale pühendatud loodusõhtuid ja loenguid (Elvas, Tartus, Räpinas).

Novembri lõpus avatakse lendorava fotonäitus Ülemiste keskuses.