Itaalias on viimasel ajal hakatud auto alla jäänud hunte ravima. Möödunud aasta märtsis päästeti 3-4-aastane isane hunt, keda hellitavalt kutsuti Elwoodiks.
Tekst: Laura Kiiroja
Elwood leiti väga segaduses ja hirmul olekus kellegi tagaaiast, kuhu ta oli kuidagi sisse pääsenud, kuid enam välja ei saanud. Röntgen näitas tagumisel jäsemel reieluu murdu, mistõttu arvati, et loom võis saada sõidukilt löögi ning sellest segadusse sattununa eksida elamu tagaaeda.
Elwood läbis ortopeedilise operatsiooni ning hilisema taastusravi, misjärel lasti ta oma “pisut bioonilise käpaga” taas vabaks piirkonnas, kus tema eeldatav kodukari elab. Video Elwoodi vabaks laskmisest on leitav siin: https://www.facebook.com/enpa.
Elwoodi päästmise lugu, kus on näha ka olukorda, kust loom leiti, saab näha siin: https://www.facebook.com/enpa.
Üldiselt on metsloomade (eriti suurkiskjate) ravi keerukas, sest alati on risk, et loom harjub mingil määral inimestega ning muutub seetõttu hiljem probleemisendiks. Samuti on küsimus eetikas - kui palju peaks inimene loodusesse sekkuma? Samas, kui looma hättasattumise põhjuseks on inimene (nt maanteel viga saades), siis kas pole see just meie kohus aidata?
Elwoodi puhul raporteeriti, et ta ei näidanud teda aidanud inimeste suhtes sõbralikkust üles (vastupidi) ning käitus igati hundile omaselt. Võib eeldada, et mingit head kogemust ta inimestega ei saanud - ainult suur valu ja hirm ja segadus. Iroonilisel kombel on see kõik ainult positiivne, sest loodetavasti säilib nii tema loomupärane inimhirm. Vabaks pääsedes kihutas Elwood igal juhul tulistjalu metsapoole. Talle paigaldatud GPS-kaelus (vähemalt vahetult peale looma vabaks laskmist) näitas, et ta liikus edasi Prantsusmaa suunas ning jäi mõneks ajaks Alpidesse piirialale. Esialgu head märgid. Internetiavarustest ei õnnestunud teada saada, kuhu kriimsilm tänaseks jõudnud on ning kas ta on ka mõne karjaga liitunud või endale kaaslase leidnud…. või ehk hoopis inimestega pahandustesse sattunud.
Nüüd, tänavu jaanuaris sai Itaalias autolt löögi emahunt, kellele pandi nimeks Ursula. Ursula puhul loodeti samasugust edulugu nagu Elwoodiga. Kahjuks polnud veterinaaride prognoos siiski optimistlik. Ursula vigastused olid sootuks tõsisemad: kaks jalaluumurdu, tõsine pea ja rindkere trauma ning selgroovigastus. Pärast erinevate kliinikutega konsulteerimist leiti siiski, et tema selgroolülide vigastused ei ole opereeritavad ning ligi nädal peale õnnetust Ursula piinad ka lõpetati.
Teated
