Täna on rahvuslooma 6. sünnipäev ning paslik hetk mõtiskleda, et kui hundid on terved, kas lambad on ka söönud. 
Foto: Tarmo Mikussaar

Valides hundi rahvusloomaks kuus aastat tagasi, oli ka oodata, et kaitsta tuleb ka lambaid, mitte ainult hunte. Täpsemalt lambapidajaid. Eesti maastikel sööb rohtu aina vähem villakandjaid. Kui aga kaob aktiivne lambapidamine, kaob ka Eesti kultuuri järjepidev oskus hundiga koos elada ja majandada.

Tekst: Helen Arusoo,
Rahvuslooma ümarlaud

Olgu öeldud, et karjalaskepäev – 23. 04 – ei valitud hundi rahvuslooma staatuse väljakuulutamiseks juhuslikult. Pärimuse järgi hoiab metsajumal karjalaskepäevast kasupäevani (29.09) murdjad loomad karjast eemal ja me ju soovime, et nii huntide kui lammaste põlv Eestis kestaks. Et lambakasvatajatel oleks hundi valimine rahvusloomaks rohkem kontimööda, sai 2018. aastal pandiks antud lubadus, et hundisõbrad teevad kõik endast oleneva kiskjakahjude kompenseerimise lihtsustamiseks. Hundikahjude hüvitamise kord oli toona väikeettevõtjatest lambakasvatajatele ebasoodus.  

Uus määrus ei täitnud ootusi

Kui nüüd jüripäeva ehk karjalaskepäeva tõrjemaagia toimiks ka kaelamurdva bürokraatia puhul, oleks väga hea!  Nimelt on probleeme tänavu veebruaris jõustunud uue määrusega, mida nii kaua oodati. See võeti vastu ilma huvigruppe piisavalt kaasamata, mis pani võrdselt nördima nii hundisõbrad kui lambakasvatajad.  Määrus ei soosi sugugi murdmistest teadaandmist, kuivõrd kahjud kompenseeritakse ainult kuni kolme kahjujuhtumi eest aastas. Miks peaks neljanda murdmise puhul lambapidaja oma kallist aega kulutama ja pabereid täitma, kui tal pole lootustki riigi toele? Korralik murdmiste statistika on aga baas, mille põhjal hinnata kiskjate käitumist ning luua alus teadustööle. „Ebaõiglast kohtlemist tajuvad eriti need lambakasvatajad, kes on oma loomade kaitseks keskkonnaameti kodulehel kirjeldatud tõrjemeetmeid rakendanud, aga hunt on nendest hoolimata lammastele ligi pääsenud,“ kommenteerib Lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhatuse liige Ell Sellis.  Ent uus määrus on vaid väike osa taagast, mis lasub lambakasvatajatel.

Lammaste pidamine laudas, karjamaal ja arvutis

Lammaste karjatamine on seni olnud väga tõhus ja keskkonnasõbralik rohumaade hooldamise meetod. Kui aga bürokraatiat või raskendavaid asjaolusid aina lisandub, siis kes teab,  mitu lambakasvatajat selle pärast oma kaugematest karjamaadest loobub või oma tegevuse üldse lõpetab.   Seis on juba niigi halb. Vaatame korraks statistikat: kuue aastaga on meil jäänud vähemaks  ligi 18 700 lammast  (täpsemalt: 31.12.2018 seisuga oli meil 73 513 lammast, 31.12. 2023 aga  54 761 lammast. ) Lambakasvatajate arv on samuti pidevas langustrendis, ametlikult on neid järel vaid 1568.

Asi liigub lambakasvatajate sõnul allamäge ka seetõttu, et sisendihinnad tõusevad ja nõudmised kuhjuvad, millega lambakasvatajad peavad igapäevaselt rinda pistma. „Bürokraatlike meetmetena on näiteks esile kerkinud kohustus uurida ühe konkreetse haigustekitaja suhtes kõiki Eestist välja Euroopa Liidu nuumalammaste turule minevaid jäärtallesid,“ toob Ell Sellis näite. “Haigust nimega jäärade nakkuslik epididümiit Eestis ei ole esinenud ja selle asemel, et sihtkohaks olevas riigis tagataks juba pikalt kehtinud reeglite täitmine – nuumaloomaks müüdud loomad ei liigu aretusse – kehtestatakse uus reegel, mille kohaselt nuumatallesid tuleb uurida nagu aretuslambaid.“ 

Teine näide. Kui lambakasvataja tahab sõnnikut laudast välja auna vedada, siis peab ütlema seda oma riigile läbi keskkonnaotsuste infosüsteemi Kotkas, kusjuures seda tehes peab teadma sentimeetri täpsusega juba kaks nädalat ette, kuhu täpselt see sõnnikuhunnik tuleb ja kui lai ja pikk see hunnik olema hakkab. „ Küsimus ongi selles, et iga täiendav nõue on kui uus hiireke ülestõstetud raskuste kangil ja ühel hetkel on kannatus katkemise viimsel piiril ning iga muutus on valulik, eriti kui on põhjust karta, et tahtes head, kukkus asi välja nagu alati.,“ kommenteerib Ell Sellis.

Lambad ja hundid kuuluvad Eesti kultuuriruumi

Kas Eesti riik soovib suures plaanis oma lambakasvatajaid hoida või neist vabaneda? Tõelised hundisõbrad ei peaks soovima lambavaba Eestit. See tähendaks, et Eesti tooks lambaliha sisse teistest maadest ning meie pärandkooslusi hooldaksid teise riigi või mõnele hiigelsuurfirmale kuuluvad lambakarjad. Siinne kohalik lambapidamine aga kaoks ning sellega koos ka oskus hundiga koos elada. Just viimane on olnud meie kallilt hoitud väärtus läbi aegade – meie maa ime, mis enamikes riikides kadunud. 

Paljudes riikides on just hunt aastasadu maastikult puudunud. Kas Eestis kaob lammas? Eestis on lambakasvatajad elanud katkematult koos hundiga läbi kõigi sajandite ning teadmised hundi õigusest elule on olnud iseenesestmõistetavad. Selleni enesestmõistetavad, et hundi rahvusloomaks valimist toetas ka Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit. Erakordne tegu väärib igavest hõissat ja tunnustust maailma kõigilt loodusesõpradelt. Kui aga eesti lambakasvatajad ise kestma jääks!