Jänesekapsas alustas õitsemisega

Harilik jänesekapsas          Oxalis acetosella

Meie looduses ei ole teisi õistaimi, mis täielikult varjus õitseksid.

Jänesekapsa õhkõrnad, ristikut meenutavad haprad lehed on vaid paari rakukihi paksused ja kuivamise vastu puudub neil kaitsekiht. Nende kasvukoht jääb sageli kuusikute kaitsvasse hämarusse. Õitseaeg on alanud, kuid valgusküllastes metsades me jänesekapsaid ei leia.

Iga jänesekapsa õierao tippu kaunistab üksainumas õis ja kui hapukat lehte mekkida, siis võime küsida, kas see õbluke vars suudab taime toita?

Maapinnalt leiame me ainult lehevarre, aga taime risoom peitub metsapinnases ja risoomi talletatud tagavaradest ammutatakse kevadiseks õitsemiseks vajalikud toitained.

Õhtul tõmbuvad õhukeste lehtede pooled kokku, pöörates endid vastu taime vart. Sarnaselt toimid jänesekapsas ka põuaga või tõeliselt tugeva vihmasajuga.

Jänesekapsad õitsevad hilissügiseni välja, aga miks me siis sügisesi õisi ei märka?

Sügisesed õitsejad on lihtsalt sedavõrd lühikese raoga ja samblasse või metsakõdusse peitunud. Nii ei näe me jänesekapsa õisi avanenult, sest nad jäävad peitunult punga, aga läbivad siiski kõik botaanilise õitsemise staadiumid.