Hiljuti pöördus meie poole üks kodanik, kelle arvates hunt ei sobi sugugi Eesti rahvusloomaks, vaid selleks peaks olema karu. Peamiseks argumendiks oli arvamus, et hunt murrab “lõbu ja ahnuse pärast”, samas kui karu on hea loom, kes võtab ainult seda, mida koheselt vaja. Eks selliseid arvamusi on nende seas, kellele hunt ei meeldi, varemgi ette tulnud. Arutlesime seda teemat natuke Rahvuslooma ümarlauas (mille liikmete hulgas on nii ulukieksperte ja biolooge, lambakasvatajaid kui kiskjakahjude hindajaid) ning otsustasime seal esile kerkinud teadmisi-kogemusi teiegagi jagada.
Foto ja tekst: Laura Kiiroja
Esmalt väike vahemärkus: varasemalt oleme ümber lükanud müüte, mis väidavad, et hundid murravad lõbu pärast või õpetavad lammaste peal kutsikatele jahtimist. Kuna need müüdid on niivõrd levinud, siis saab nende kohta selgitusi lugeda meie kodulehe Korduma Kippuvate Küsimuste sektsioonist: https://www.looduskalender.ee/
Kui nüüd võrrelda konkreetselt hunti ja karu, siis tuleb tõdeda, et “surplus killing” ehk olukord, kus kiskja murrab rohkem kui korraga ära jõuab süüa, ei ole sugugi võõras ka karudele. Üks lambakasvataja oskas omast kogemusest öelda, et karu võttis korraga 14 saaklooma – osa sõi kohapeal, osa viis tagavaraks metsa alla laagerdama, osa jäid vigasena karjamaale hädatappu ootama. Seda kinnitas ka kiskjakahjude hindaja, kelle sõnutsi esineb Eestis igal aastal juhtumeid, kus karu (kas koos järglastega või üksi) on sama ründe käigus murdnud koguni kümneid lambaid ning vahel need ka läheduses tagavaraks maha matnud (mis on kiskjatele igati loomuomane käitumine).
Karu puhul võib niisugust käitumist aga hundist vähem täheldada peamiselt kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et karu peab jahti sageli üksinda. Kui kiskja murrab üksi, siis selleks ajaks, kui esimene saakloom on murtud, on teised looduslikud saakloomad enamasti juba põgenenud. Kariloomade (nt lambakarja) sekka sattudes saakloomad aga põgeneda ei saa ning siis võib ka karu murda enam kui talle hetkel tarvis on. Teiseks aga seetõttu, et karu on omnivoor, mistõttu tal on palju varieeruvam toidueelistus ning jahiinstinkt erineb karnivooridest.
Ulukieksperdid oskasid öelda, et ka ilves murrab võimalusel rohkem, kui ära süüa jaksab. Sellised olukorrad tekivad eeskätt neis kohtades, kus talveperioodil metskitsed kogunevad hea söögikoha (nt jahimeeste söödaplats, talirapsi põld vms) juurde. Nii tekib ilvesel ühe murtud kitse juures olles järjest uusi võimalusi (kitsed tulevad ise ligi), mida ta kasutamata ei jäta.
Kõige olulisem on aga selgitada, et hetkevajadusest enam murdmine ei ole kiskja poolt ei “halb käitumine” ega “lõbu pärast murdmine”. Sellisel käitumisel on väga selged evolutsioonilised põhjused. Juhul kui kohe ise ei jaksa või pole võimalik murtud saaki ära tarbida, on sellisel puhul siiski võimalik: 1) hiljem saagi juurde naasta, 2) toetada nii karjaliikmeid/järglasi, kes ise ei murra või pole hetkel juures ja 3) lihvida elukäigus kriitilise tähtsusega oskusi (mis on siiski erinev nii “kutsikate murdmise teooriast” kui “lõbust”).
Seega, lihtsalt arusaamatut/mõttetut/tarbetut murdmist metsloomade seas ei ole olemas. Looduses on põhjused ja seosed.
Ja viimaks ei saa ka unustada inimest. Heita hundile ette, et ta murrab rohkem kui korraga ära süüa suudab, on kaunis silmakirjalik, arvestades, et meie kõigi külmkapis leidub ilmselt rohkem toitu, kui üheks eineks tarvis. Nii nagu meie varume toitu külmkappi, sügavkülma, sahvrisse, keldrisse, nii käib ka hunt võimalusel pikka aega murtud saaklooma korjuse juures söömas või matab ülejäägid maha, et oleks mustematel päevadel midagi hamba alla pista. Ja veel. Kes meist poleks rootsi lauda sattudes (või näiteks jõululauas) kühveldanud taldrikule rohkem head kraami kui ära süüa jaksab, sest on nii palju ahvatlusi ja kõik on ju hinna sees? Täpselt niisugune “rootsi laud” on hundi jaoks lambakari – nii palju ahvatlusi/võimalusi ning “hinda ei pea maksma”, sest lambad mingit arvestatavat vastupanu ei osuta. Samuti on hea näide ka kalamees (muidugi kaugeltki mitte kõik), kes sattudes hea kalavõtu peale hasarti läheb, püüab palju jõuab, ning alles pärast hakkab mõtlema, mida selle kala kogusega küll peale hakata. Eks selliste juhtumite tõttu ongi viimasel ajal mitmetele kalaliikidele lubatud ööpäevased limiidid.
