Kui hoiad eemale võõrastest huntidest, väldid ohtlikke saakloomi ning inimeste elupaiku, võid metsikus looduses elada sama vanaks kui su sugulane koer elab inimese juures. Ameerika hundiemandal 907F täitus tänavu 11 aastat.
Tekst: Laura Kiiroja
Foto: Yellowstone Wolf and Cougar Project
Kui eelmine kord jagasime filmisoovitust, siis seekord üht podcast´i soovitust. Nimelt tuli Voices of Greater Yellowstone taskuhäälingul 30. mail välja episood Yellowstone’i noore ja inspireeriva hunditeadlase Kira Cassidyga.
Kira tutvustas saates palju põnevat Yellowstone’i hunte puudutavast teadustööst. Näiteks tuli jutuks emahunt 907F (pildil), kellest teile ka maikuu lõpus videot näitasime. Peame siinkohal ennast natuke parandama - kui maikuu postituses rääkisime, et 907F on Yellowstone’i läbi aegade kümne kõige vanema hundi seas, siis see oli siiski detsembri seisuga. Nüüd, 11-aastasena on ta juba läbi aegade kuue kõige vanema hundi seas ning hetkel seal elavatest huntidest absoluutselt kõige vanem. Ainult üks hunt 250st elab looduses 11-aastaseks!
Veelgi erakordsem on aga see, et tänavu sünnitas 907F oma elu KÜMNENDA PESAKONNA, mis on vähemalt Yellowstone’is (kui mitte ka mujal) rekord.
Mis on selle ühesilmse hundimamma kõrge eluea saladus:
1) 907F on elanud terve oma elu Yellowstone’i rahvuspargi piires, kaitstud piirkonnas, kus inimesepoolset hundijahti ei toimu. Hundid on tugevalt territoriaalsed loomad ning püsivad karjad pärandavad oma territooriumi emaliini pidi põlvest põlve edasi (näiteks emalt tütrele või vanemalt õelt nooremale õele). 907F sai kopsaka päranduse väga kõrge väärtusega territooriumi näol oma tädilt;
2) ta on elanud terve elu suures karjas, kus on alati olnud vanemaid karjaliikmeid. Huntide #1 surmapõhjus Yellowstone’i rahvuspargis on kaklused võõraste huntidega. Elades suures hundikarjas, on kriimsilmal palju suuremad šansid teiste karjadega konflikti sattudes ellu jääda. Teadusuuringud on aga täheldanud, et mitte ainult hundikarja suurus, vaid ka VANEMATE HUNTIDE OLEMASOLU on seejuures määrava tähtsusega. See on üllatav, sest vanemad hundid tegelikult enam nii aktiivselt ei osale ei saaklooma jahtimisel ega ka võitlustes võõraste huntidega. Kuidas neist siis abi on? Nii nagu teiste kõrgelt sotsiaalsete loomade puhul (nt mõõkvaalad, elevandid, šimpansid), vaatavad hundid väga stressirohketes olukordades lootusrikkalt vanemate karjaliikmete poole. Vanahundid (s.t 6-aastased ja vanemad isendid) teavad oma kogemustele põhinedes, mis on kõige targem tegutsemisviis. Seetõttu on vanemate karjaliikmete olemasolu puhul hundikarjal suurem tõenäosus eduks ka siis, kui nad oma liikmete arvult muidu teisele karjale alla jäävad.
3) vanemaks saades on 907F jahi käigus järjest enam tahaplaanile jäänud ning lasknud noorematel karjaliikmetel põhitöö ära teha. See suurendab tema isiklikku ellujäämistõenäosust, sest teiste hundikarjadega kokkupõrgete järel on just ohtlikelt saakloomadelt saadud vigastused Yellowstone’is teine kõige levinum huntide surma põhjus.
4) 907F on nutikas ning väldib tihedama liiklusega maanteid ega veeda aega väljaspool rahvuspargi piire, kus hundid pole inimeste eest kaitse all.
Kokkuvõttes, hundi pika eluea saladus on vältida niivõrd kui võimalik kolme kõige suuremat ohuallikat: võõraid hunte, ohtlikke saakloomi ning inimesi. Lisaks on muidugi vaja ka kuhjaga õnne.
Link podcastile (saadaval ka Spotifys ja Apple Podcastis): https://greateryellowstone.
