Harilik mustikas ehk mustikas         Vaccinium myrtillus

Tänavust mustikate saagikust mõjutasid Lõuna-Eestis kevadised õitsemisaegsed öökülmad. Üle Eesti, aga marjade moodustumise aegne põud, kuid põuale järgnenud vihmad kosutasid mustikaid ja seal muutusid marjad korjatavateks, kus õitsemise aegu öökülmad ei kimbutanud. Aga mustikaid paistab tänavu üldse väheseks jäävat.

Vaatleme mustika puhmastaime (varasematel aegadel nimetati mustikat kääbuspõõsaks), mis võib kasvada headel kasvukohtadel kuni poole meetri kõrguseks. Mustika varred on teravalt kandilised, noored võrsed helerohelised ja vanemad pruunikama tooniga. Lehed asetsevad varrel vahelduvalt, paistavad munaja kujuga ja kergelt saagja servaga.

Mustikamarjad valmisid tavalisest umbes nädala jagu varem. Sinakasmustas, hallika vahakirmega kaetud marjas on umbes nelikümmend pisikest seemet ja ühe marja kaaluks võiks olla 0,4 grammi ja seda seal kus vihma pärast põuda on sadanud. Igati väärtuslik taim.

Mingi ettekujutuse tuleva suvisest mustikasaagist saame mustikapuhmaid lähemalt uurides sest juunikuul algas mustikapuhmastel õie ja kasvupungade moodustumine ning tekkinud õiepungade arvukuse järgi saame umbkaudu hinnata tuleva suvist mustikasaaki.

Palumännik

Mustikate kasvukohad on seotud männiga, mis pakub taimele sobivat poolvarju ja happelist ning niiskemat metsahuumust. Mustikataimed võivad mustikametsas koosneda sadadest osapuhmadest, mis omavahelises ühenduses maaaluse varre ehk risoomiga. Risoomist hakkavad arenema uued osapuhmad, jõudes viljakandeikka umbes viiendal eluaastal ja saaki võib sealt koguda üle kümne aasta. Seejärel hakkab viljakandvus vähenema, misjärel osapuhmas sureb välja. Niisiis paljunevad mustikataimed vegetatiivselt maaaluste võrsete kaudu.