Fotod on tehtud päeval, mil autoril õnnestus koos Rick McIntyre’iga vaadelda, kuidas hundid ja grislikaru piisonikorjust jagavad. See stseen on juuresoleval maastikupildil näha (õigemini küll aimata). Ülejäänud kahel pildil on Rick ise esiplaanil.
Tekst ja fotod: Laura Kiiroja
Fantastiliselt teadlikke hundiuurijaid on mitmeid, kuid väidetavalt pole neist keegi oma elus nii palju metsikus looduses elavaid hunte vaadelnud kui Rick McIntyre. Rick on hunte uurinud üle 45 aasta - peamiselt Yellowstone’i rahvuspargis (USA). Perioodil juunist 2000 kuni augustini 2015 käis ta 6175 järjestikusel päeval hunte otsimas (ärgates seejuures iga päev enne päikesetõusu - pöörane!). Alati tal hunte kohata ei õnnestunud, kuid rekordiks sai 892 järjestikusel päeval hunte näha! 27. jaanuaril 2019, kui järgnevalt tutvustatav raamat trükis oli, jõudis Rick oma eesmärgini saada kirja 100 000 hundivaatlust! Seejuures hõlmas tema hundivaatluste päevik 2019. aasta seisuga üle 12 000 lehekülje.
Nendel vaatlustel märgatust on Rick väga inspireerivalt ja köitvalt kirjutanud raamatu “The Rise of Wolf 8: Witnessing the Triumph of Yellowstone’s Underdog”. Kel inglise keel suus, siis igati soovitan! (Tõlkijad/kirjastajad - see oleks üks väärt teos, mis kindlasti ka eesti keeles võiks ilmuda.)
Siinkohal kasutan võimalust toetada oma täheldusi loomaaiahuntidega töötamisel. Nimelt olen varem maininud, et sotsialiseerimise tundlikul perioodil (varajases kutsikapõlves) kujunevad väikestel kriimsilmadel arusaamad mitte ainult oma sotsiaalse keskkonna, vaid ka füüsilise keskkonna (seejuures saakloomade) kohta. Teisisõnu tekib noorloomal arusaam, mis on hundile sobiv toit, milline on sobiv territoorium, kes on tema sotsiaalse grupi liikmed (kes on liigikaaslased, kes on sõbrad, kes on vaenlased) jne. Sellised arusaamad on elu jooksul püsivad ja väga raskesti ümberlükatavad. Kui sotsiaalse vermimise aspekt on laialdaselt aktsepteeritud, siis näiteks toidu osas olen aeg-ajalt saanud vestluspartnerite umbusaldust tunda. Eks ole ka mõistetav, sest hunt on kiskjana tuntud kui generalist, kelle kohanemisvõime on imetlusväärne ning menüü lai.
Töötasin kunagi praktikandina loomapargis Wolf Park (USA-s Indiana osariigis). Seal elavad lisaks huntidele ka rebased, koiotid ja piisonid. Räägiti, et kord suri üks loomaaia piisonitest (vist vanadusse) ning tema korjust olevat pakutud huntidele söödaks - eks ole piison ju hundi looduslik saakloom. Aga võta näpust, sealsed kriimsilmad olla piironikorjuse mekkimisest keeldunud! Kohalikelt ekspertidelt õppisin, et see tulenes tõsiasjast, et neid hunte on terve elu toidetud vaid maanteedel hukkunud metskitsede ning läheduses asuvates farmides teise ilma läinud lehmavasikatega, mistõttu ei taju nad piisoniliha toiduna. Kui olen sellest näitest hiljem erinevates seltskondades kõnelnud, on osa kaasamõtlejaid arvanud, et see on mingi loomaaiahuntide kiiks, kes tühjast kõhust kuulnudki pole ja endale toiduga pirtsutamist lubada saavad. Et sellist asja võiks ka looduses juhtuda, pole sageli usutud.
Rõõm oli suur, kui märkasin, et Rick McIntyre kirjeldab oma raamatus sama nähtust looduses elavate huntide puhul. Nimelt toodi 90. aastate keskel Yellowstone’i rahvusparki elama Kanadast püütud hundid. Esimene põlvkond - need, kes täiskasvanuna Kanadast Yellowstone’i ümberasustati - oli üles kasvanud keskkonnas, kus piisoneid ei olnud. Nemad olid spetsialiseerunud hirvede, metskitsede ja vapitite jahile. Nagu kirjutab Rick - õhtusöök nägi nende jaoks välja nagu vapiti või hirv. Bioloogid nimetavad seda nähtust inglise keeles “predator’s prey search image”. Teisisõnu, hundid otsivad elupaigas ringi liikudes neid loomi, kes näevad välja sellised nagu nende meelest üks saakloom välja peaks nägema. Esimeste Yellowstone’i huntide jaoks piison niimoodi välja ei näinud. Nende järglased, Yellowstone’is sündinud hundikutsikad, hakkasid piisonite suhtes aga juba huvi tundma.
Sarnaseid teadmisi on Ricki raamat pungil. Lisaks muidugi elulugusid individuaalsetest huntidest, mis ei jää sündmuste rohkuse ja põnevuse poolest sugugi alla inimbiograafiatele.
