Levinud vesikanepit tuntakse kehvasti

Autorid

Fotod Arne Ader, loodusemees.ee

 

Navesti jõgi. Lepakose

Navesti jõgi. Lepakose

Sisu

 

Harilik vesikanep        Eupatorium cannabinum

 

Täiesti tavaline niiskete kasvukohtade taim kasvab kogumikena toitainerikkal pinnasel: veekogude kaldaaladel, varjulises kaldavõsas, niisketel niitudel, lammi- ja lodumetsades ning niiskemates salumetsades. Aga mitmeaastase taime leviala on laienenud. Pea rinnuni sirguva õitseva taime väli mõjub  lummavalt.

 

Päevapaabsilm vesikanepil

Päevapaabsilm vesikanepil

Harilik vesikanep kuulub korvõieliste sugukonda, kuid lähisugulasi tal looduses ei ole. Taimel on mõlemasoolised putkõied, mis koondunud tavaliselt viiekaupa väikesteks mõne millimeetri suurusteks õisikuteks ja need moodustavad omakorda suurema liitõisiku ehk suur ja ilus kuni kümne sentimeetrise läbimõõduga õisikud hakkavad juba kaugelt silma, on määrdunult-punased kuni roosad, harva ka valkjaid.

Tugeva ja püstise taime vars on lõpuosas harunev ning peenevaoline. Varrelehed jagunevad sõrmjalt saagjaservaliseks hõlmaks, olles pealt pehmekarvased ja alt veidi näärmelased. Meenutades oma kujult veid kanepilehte ja eks sealt ka taime nimi. Varte ülemised lehed harilikult terveservalised.

Putuktolmleja õitseb looduses kuni septembrikuuni. Iluaianduse tarbeks on taimest aretatud erinevaid sorte.

Kasutame veebilehel nn Cookie´sid, et toetada tehnilisi funktsioone ja pakkuda sellega paremat kasutajakogemust.

Kasutame ka andmeanalüütikat ja reklaamiteenuseid. Klõpsa nupul Rohkem teavet, kui tahad lähemalt teada.