Eestist väisas hakkaja noormees Inglismaalt, Londoni ülikooli King´s College´i sotsiaalteaduse doktorant Toryn Whitehead, eesmärgiga uurida siinseid inimeste ja kiskjate suhteid. Talle läheb korda põlisliikidega taasasustamise teema oma kodumaal, kus praegu käivad tulised arutelud kobraste ja metssigade üle - need liigid on sealt sajandeid puudu olnud. Suurkiskjate tagasitoomise teekond on aga veel pikk. Kuna Eestis pole kiskjatega kooselutraditsioon kunagi katkenud, tuli Toryn meie kogemusest teadmisi ammutama. Kõnelesime temaga 30. juulil, päev enne ärasõitu.
Tekst ja fotod: Helen Arusoo
Toryn, täna on sinu kahekuulise Eesti-külastuse viimane päev. Kas leidsid siit materjali, mida tulid otsima?
Mul oli soov aru saada, mismoodi on koos hundi ja ilvesega elupaika jagada ja sellele keskendun ka oma uurimustöös. Praegusel hetkel arutatakse Ühendkuningriigis tuliselt ilvese taasasustamisevõimalusi, mõned räägivad hundi tagasitoomist, aga viimane on veel liiga vastuoluline teema, nii et hundi osas pole jutt väga päevakajaline.
Ilves pole meie maal elanud üle 400 aasta, võib-olla rohkemgi aega. Soovisin tulla riiki, kus ilves ja hunt pole kunagi välja surnud. Ma tean küll, et nende arvukus on siin vahel olnud ka madalseisus, aga hunt ja ilves on Eestis alati elanud. Tahtsin teada, mida Eesti inimesed nendest loomadest arvavad.
Kas sul oli mingeid ootusi?
Ma arvan, et tulin siia väga avatud meelega. Ja muidugi enne siiatulekut suhtlesin paari inimesega, et saada pilt ette, millega tegu. Inimestega intervjuusid läbi viies püüdsin võimalikult vähe oma arvamustest ja ootustest märku anda, et aru saada, mida nemad peavad oluliseks.
Miks Eesti?
Ma kaalusin Norrat ja Rumeeniat, aga kuna soovisin võrrelda paiku ka Šotimaa ja Inglismaaga, vaagisin pikalt erinevaid aspekte, millise maa kogemusest oleks meile kõige rohkem kasu ja ma ei teagi, kas see ajakulu andis midagi. Sest lõpuks rääkisin tuntud Norra hundi- ja ilveseuurija John Linneliga, kes soovitas mul tulla Eestisse. Üks põhjuseid oli hundi staatus. Hunt pole siin sel määral poliitiline teema nagu paljudes teistes maades, nii et inimestega rääkides saab pigem vastuseid selle kohta, mida nad arvavad hundist kui loomast, mitte selle kohta, mida nad arvavad hundipoliitikast.
Kas eesmärk oli Eestis kohtuda võimalikult paljude huvigruppidega või konfliktiallikatega?
Üldiselt tegelesin kolme peamise huvigrupiga, kelleks on lambakasvatajad, jahimehed ja looduskaitsjad. Tegin 38 usutlust, mis olid keskmiselt 1,5 tundi pikad. Transkribeerin need ja panen kirja iga ohke ja sõna, et mõistaksin intervjueeritava mõtteid võimalikult täpselt ja siis otsin esiletõusvaid teemasid. On oluline, et sain Eestis rääkida ka nendega, kes ei oska inglise keelt. Mul olid abiks väga head tõlgid.
Tutvusta palun paari sõnaga oma uurimismeetodi.
Olen huvitatud kiskjaga kooselu sotsiaalsest poolest ja uurin nähtust nagu inimese ja looduse konflikti (inglise keeles lühendatult HWC ehk human wildlife conflict – toim.). Kirjutan uurimuse sotsiaalteaduste valdkonnas. Meetod, mida kasutan, on lihtsustatult öeldes analüüs, mille abil otsin intervjuudest olulisi teemasid. Näiteks, kui üks inimene ütleb, et kompensatsioon on väga oluline ja ta ei saa lambaid pidada, kui kompensatsiooni ei maksta, siis juhul, kui seda ütleb ainult üks inimene, ei tee ma teemast välja, aga kui mitu inimest, siis tundub, et see oluline.
Kas see on nagu sõnapilv?
Jah, natuke on sarnane. Kasutasin seda meetodi ka siis, kui uurisin doktoritöö raames metssigade teemat Šotimaal ja puutusin kokku sealsete lambakasvatajatega. Metssiga elab Šotimaal pärast 400-500 aastast vaheaega, võib-olla isegi 700 aastast vaheaega. Paljud inimesed on meil seetõttu väga ärritunud, sest nad ei olnud harjunud, et keegi tuhnib karjamaad üles. Ja paljud on ka hirmul metssea tõttu, sest nad kardavad, et ta on inimesele ohtlik. Metssigade arvukus on küll esialgu üpris väike, aga suhtumine neisse on vastuoluline ja ma kardan, et see suhtumine süveneb.
Milline on metssea tulevik Šotimaal, kas loomade arvukus kasvab või peavad nad ootama, kuni inimeste sotsiaalne taluvusvõime kasvab?
Tegelikult peab täpsustama, et nad pole 100 protsenti metssead, nad on metsistunud sead. Neid pole taasasustatud meile, vaid nad on metsseafarmidest vabadusse pääsenud ja on pärast kodusigadega paaritunud. Nii et tegu on hübriididega. Ühendkuningriigi looduse taastamisega (inglise keeles – rewilding) tegelevad ühendused kutsuvad neid ikkagi metssigadeks ja farmerid metsistunud sigadeks. Kumba nime inimene kasutab, selle järgi saan kohe aru, kas ta suhtub looma positiivselt või negatiivselt. Nii et nende tulevik on küllaltki hägune.
Üks asi, mida siin Eestis märkasin, oli tõik, et ükskõik kellega rääkisin, ei seadnud ta küsimärgi alla fakti, et hunt ei peaks selles riigis elama. Mõni ei pruukinud isegi positiivselt hunti või ilvesesse suhtuda, sest nende karja oli rünnatud ja nad olid kannatanud majanduslikku kahju – millest ma saan täielikult aru – aga nad ei vaidlustanud loomade õigust siinses looduses elada. Hunt ja ilves kuuluvad Eestisse ja nad on alati siin olnud nagu kohalikud elanikud – seda mõtet väljendati tihti.
Aga minu kodumaal on suur küsimärk inimeste jaoks, kas metssiga kuulub meie loodusesse. Nii et metssea tulevik on väga keeruline küsimus. Ühte ma võin öelda enda kohta, et minu arvamus on muutunud päris palju selle uurimustöö käigus. Alguses oli mul rohkem romantiline vaade loodusele ja inimese-looduse suhetele, aga kuna olen rohkemate sellekohaste materjalidega tutvunud ning suhelnud inimestega, kes puutuvad loomadega kokku, saan aru, et see on päris keeruline küsimus. Leian end praegu imelikus olukorras – olles looduskaitsja taustaga – nõustumas nii mõneski asjas pigem lambakasvatajate ja jahimeestega kui looduskaitsjatega. See on päris imelik tunne.
Mis iseloomustab Sinu hinnangul Eesti lambakasvatajaid?
Väga külalislahked ja väga avatud inimesed. Eesti inimestele meeldib rääkida ja mul on hea meel, et nad kinkisid mulle oma aega.
Praegu tundub, et lambakasvatajatel on siin rasked ajad. See on üks asi, mida ma ei osanud ette näha, et paljude lambakasvatajate jaoks on hunt küllaltki uus probleem, jäi mulje, et see on viimase 5-6 aasta jooksul suuremaks kasvanud mure.
Mind pani imestama, kui paljud inimesed kirjeldasid Eestis oma tegevust kui elustiili ja hobi. Inglismaal seevastu on tegevus rohkem majanduslik, suunatud rahateenimisele. Seetõttu jutuajamiste toon on siin teine, vaatepunkt on teine. Intervjueerisin Kesk-, Lääne-, Ida- ja Lõuna-Eesti inimesi. Šaakal tundub olevat suur probleem läänepoolses Eestis ja lõunapool olid mõned lambapidajad kimpus pigem metsseaga kui hundiga.
Kas meie lambafarmid on erinevad šoti farmidest?
Šotimaal on lambad enamus aega omapäi väljas, kõnnivad mööda maastikku. Aga kuna Eestis on kiskjad, siis on teil täiesti teine süsteem.
Kas tulevikus hakatakse Ühendkuningriigis tarasid rajama?
Jah, kui hunt tuleks Inglismaale tagasi, peaks seda tegema. Sest looma tagasitoomine tähendaks palju rohkemat. Olgu tegu metssea või kopraga, tagasi tuleb tuua ka suhted, mis aitavad meil koos eksisteerida. Loomade taasasustamise teemaline arutelu Inglismaal peaks olema palju põhjalikum senisest. Hetkel on see suunatud rohkem loomale kui liigile, mitte muudele aspektidele, mis on ka olulised. Nii et kui me tahame hunti, peame tooma tagasi ka kõik muu.
Keda praegu teie riiki taasasustatakse?
Kopraid. Ametlikult taasasustati mõned isendid 2009. aastal kinnisele alale. Sama ajal aga toodi ühe organisatsiooni poolt salaja kopraid juurde. See teguviis lõi rohkelt pingeid, äratas viha ja polariseeris erinevaid gruppe. Nii et selle tulemusena usaldavad talupidajad veel vähem kogu looduskaitse sektorit, kuigi see oli väike grupp, kes salaja tegutseks. Kahjuks on meie ühiskonnana kombeks kleepida kiirelt silte – kogu grupp on kohe halb.
Kas sind midagi üllatas Eestis?
Üks asi üllatas küll seoses hundirünnakutega. Okupatsioonijärgsel ajal, kui inimesed said siin taas peremeesteks ja hakati lambaid pidama, oli hundi arvukus mõnda aega madal. Ilmselt seetõttu elavad Eesti lambakasvatajad alles nüüd põhjalikumalt läbi olukorda, et mis tunne on elada koos hundiga. Enne siiatulekut arvasin, et igal lambakasvatajal on siin oma perfektne oskus vältida kokkupuudet sutega.
Imetlen aga paljude lambakasvatajate tolerantset hoiakut hundi suhtes, isegi kui tema karja on rünnatud. Üks teema, mis korduvalt esile tõusis intervjuudes, oli fakt, et aktsepteeritakse huntide murdmist, kui see piirdub paari lambaga. Aga lambakasvatajatele ei meeldi üldse, kui hunt murrab palju ja ei söö murtud loomi. Üks minu lemmikintervjueeritav, kes oli korraga nii jahimehe kui lambakasvataja rollis, ütles väga ilusasti, et hunt on alati siin olnud ja lammaste kaotamine on osa siinsest elust. Ma pressisin peale, et ta selgitaks täpsemalt, miks ta peab lammaste kaotust normaalseks ja ta ütles kenasti, et tema läheb metsa ja võtab mõne kitse, hunt tuleb siia ja võtab mõne lamba – see on tasakaal. Muidugi ei mõtelnud tema moodi kõik lambakasvatajad, aga see mõtteviis on siin maal säilinud ja see on üsna unikaalne.
Soovid midagi lisada?
Enne, kui siia tulin, läbisin ma kursuse, kus õpetatakse vahendama erinevate osapoolte arvamusi ja kompromissisaavutamise kunsti, et luua koostööd. See on sama, mida teete Rahvuslooma ümarlauas. Sest kui on vaja veenda inimesi milleski, siis ühisele pinnale jõudmine läbi debati on õige tee. Kui võtad aega, et teisi kuulata, saad neilt õppida – midagi õppida on kõigilt. Nii on lihtsam luua ühist visiooni tulevikuks. Mõned inimesed soovivad, et ühiskond liiguks kiiresti punktist A punkti Z, kuna peame kiirustama looduse taastamist puudutavate tegudega. Me ei saa aga minna kohe punktist A punkti Z, peame läbima ka vahepealsed punktid, vastasel korral inimesed ei tee kompromisse ja ühiskond muutub veel polariseeritumaks ja pärast avastame, et oleme ikka pidama jäänud punkti A.
Kuuleme tihti Inglismaal, et Ühendkuningriik on üks maailma kõige loodusvaesemaid riike. Soovin sellele leida lahendusi. Sotsiaalteadusel on oluline osa mängida, sest kui me tahame rohkem loodust, sõltub õnnestumine ka sellest, kuidas inimesed suhtuvad loodusse. Looduskaitset ei saa korraldada ilma kodanikega arutamata. Kui ikka soovime teha tõelist muutust, mis ka kestma jääks.
