Harilik kikkapuu       Euonymus europaeus

Hariliku kikkapuu viljad on äärmiselt mürgised nagu ka põõsa lehed.

Haljastuses on kikkapuud ilupõõsana istutatud üle Eesti ja seda nii hekkidena, kui üksikute põõsatena, aga nad kasvavad meil ka looduslikult Lõuna-Eestis, arvukamalt Koiva jõe lammil.

Püstise võraga kikkapuu võib kasvada kuni viie meetri kõrguseks, olles alul põõsas ja vanemas eas madal puu. Istutatud pargipõõsas on päris kiirekasvuline, varjutaluv, külmakindel ja talub hästi linnade saastunud õhku, kuid neid ei soovitata istutada mürgisuse tõttu lasteaedade ja koolide lähedusse või ka parkidesse.

Okste kärpimine ehk võra kujundamine paistab kikkapuule meeldivat. Põõsa võrsed on sageli neljakandilised ja oksad rohelised hiljem juba pruunikalt hallid, millele võivad kasvada korkjad liistakud.

Sügiseks uhkelt erepunaseks värvuvate teritunud tipuga munajate lehtedega mille servad peenelt saagjad. Lehtede ülapool paljas ja alapool karvane, aga mõnel aastal võivad putukkahjurid põõsa lehituks süüa.

Mürgiseks viljaks on 4-5 pesaline kupar, igas pesas 1-2 seemet lihaka seemnerüü peidus, aga erksavärvilised viljad püsivad taimedel kuni lume tulekuni. Kuprad avanevad iseseisvalt et jaguneda osadeks ja paljastavad oma helepruunid seemned. Mürgine kikkapuu kupar sisaldab alkaloididest teobromiini ja kofeiini, aga samuti äärmiselt kibedaid terpeene. Viimane muidugi vähendab mürgistuse võimalusi.

Juba tutvustatud mürgimarjad:

Harilik kuslapuu: LINK

Punane leeder: LINK

Harilik näsiniin: LINK

Harilik ussilakk: LINK

Harilik paakspuu: LINK

Harilik maikelluke: LINK

Leseleht: LINK