Hiireviu      Buteo buteo

Hiireviud on meie kõige arvukaimad ja levinumad röövlinnud, keda tänavu pesitses meie looduses üle kuue tuhande paari. Emaslinnud kaaluvad umbes kilo ja paistavad isaslindudest, kes on veerand kilo kergemad, nähtavalt suurematena (kui peaksime neid koos nägema). Pruunika värvusega sulestikus esineb hiireviudel elu jooksul hulgaliselt erinevaid värvimuutusi ja see muudab määramise raskemaks. Hiireviu nokk ja küünised on mustad, aga jalad ja vahanahk kollased. Noor- ja vanalinnud paistavad sulestiku poolest sarnased, aga ainult noorlinnu alapool jääb tavaliselt ilma põikmustrita, kuid rinnal ja kõhualusel võib olla tume pikitriibutus ning heledad suleääred on silmatorkavamad.

Hiireviu

Lennupildis umbes ronga suurused ja lühema sabaga hiireviusid saame määrata valgelaiguliste ümarate tiibade järgi, mida õhus tiireldes kuni saja meetri kõrgusel V- kujuliselt kõrgemale tõstetakse. Rändavate värvuliste jahil peidetakse endid mõne hõredama lehestikuga puu võrasse või passitakse lennul mõne tuuliku tuulealusel küljel. Närilisi jahitakse põhupallidelt ja seda maanteel liikuvate sõidukite vaateväljas, sest saagijahil liigutakse avamaastikel.

Septembris-oktoobris rännatakse värvuliste parvede järel lõuna poole. Meile võib talvituma jääda mõnisada kuni tuhatkond lindu.