Vereva lemmaltsi puhmas

Verev lemmmalts      Impatiens glandulifera 

Keegi ei ütle, et verev lemmmalts kena taim ei oleks. Taime päriskodust Indiast tõid kõrgeks kasvava, huvitava kuju ja meeldiva lõhnaga õitseja meile aiandushuvilised. Meil kasvab vereva lemmaltsi tihedate kogumikena poolvarjulistes taimede servakooslustes. Eelistades poolvarjulist ja niiskemat kasvukohta nii veekogude kaldaaladel kui teede ja metskoosluste veertes. Taimed levivad kiiresti ja sõna otseses mõttes okupeerivad meie kodumaiste taimeliikide elupaigad, olles seega ohuks meie looduslikule tasakaalule ja mitte ainult meil. Taime levikuga ollakse hädas nii mujal Euroopas kui Põhja-Ameerikas ja Austraalias.

Vereval lemmaltsil on valminud varte tipus kasvavates kupardes pruunid seemned. Kupart puudutades toimub vali plõksatus ja sealt paiskuvad välja pruunid seemned, mis võivad nö lennata vähemalt viie meetri kaugusele. Nii on võõrliik meie looduse taimede tõrjumisel asunud probleeme põhjustama.

Seda lillakas-roosade õitega õitsejat pole maailmas õnnestunud taimemürkidega (herbitsiididega) efektiivselt tõrjuda. Kuid tõhusamaks taime levikut peatavaks vahendiks on osutunud rohimine või niitmine, aga seda enne seemnete valmimist. Hea on see, et verevat lemmaltsa söövad kariloomad, aga niitmisega on lootust taimest vabaneda alles kolme aasta jooksul.

Verev lemmalts on üheaastane taim ja pindmise juurestikuga, mis tuleb tõmmates kergesti maapinnast välja, pole ka okkaline ega fototoksiline ning võib paljakäsi rohida. Kuid seda tuleks teha õitsemise alul, sest siis ei ole seemned veel valminud ja taim on kergelt äratuntav. Rohitud taimi ei tohiks vedelema jätta, sest pikemal seismisel võivad seemned valmida.

Keeruline on vereva lemmaltsi tekkinud kolooniast lahti saada, aga kasvukoha tekkeks piisab ühest ainsast seemnest.