Fotol neli päise päeva ajal ringi luusivat hunti Saksamaal, Wildenburgi loomapargis.
Foto autor: Diana Grandmaire
Huntide käekäik looduses sõltub eeskätt inimeste tolerantsusest. Avalikkuse tolerantsust mõjutab aga suuresti meedias kajastatav info. Tartu Postimehes 8. oktoobril ilmunud artikkel on ilmekas näide sellest, kuidas ajakirjandus võib õhutada hundivaenu ka juhtudel, mil loomade käitumine selleks põhjust ei anna.
Tekst: Laura Kiiroja
Nimelt sattusid 6. oktoobril neli kriimsilma looduses rajakaamera ette. Sellest ilmus kaks päeva hiljem aga artikkel, mis jõudsalt inimese-hundi konfliktile õli tulle valas. Pealkirjaks sai kurjakuulutav “Hundikari jäi keset päeva rajakaamerasse”. Kirjatükis rõhutati, et kaader saadi kella poole kolme ajal, huntide käitumist kirjeldati väljendiga “luusisid ringi”. Lisaks intervjueeriti jahimeest, kes seletas, et hundid on öise eluviisiga ning korraga nii mitut hunti päise päeva ajal ringi liikumas pole ammu nähtud. Oma toonilt on artikkel selgelt hundihirmu ja -vaenu õhutav, samas kui tegelikult ei ole kriimsilmad kõnealuses olukorras korda saatnud mitte midagi erakorralist ega ligilähedaseltki inimesele ohtlikku.
Hundid on krepuskulaarsed loomad ehk kõige aktiivsemad koidu ja eha ajal. See aga ei tähenda, et nad päevasel ajal ainult magaksid. Vaadates kasvõi rahvuslooma lehel jagatud pilte ja videosid, märkab terav silm, et õieti kõik jäädvustused on kaadrisse saadud päise päeva ajal.
Samamoodi on paljude teiste loomaliikidega. Näiteks karud on krepuskulaarsed. Samuti mitmed huntide saakloomad, nagu põder ja metskits. Kas nende nägemine päevavalguses on midagi, mis uudiskünnist ületab? Kui nendest näidetest ei piisa, siis tuletagem meelde, et isegi kodukassid on krepuskulaarsed loomad, aga ikka luusivad nad, sindrinahad, ka päise päeva ajal ringi.
Seega tõsiasi, et hunt kipub olema aktiivsem koidu ja eha ajal, ei tähenda, et ta päeval üldse ringi ei liiguks. Koidu ja eha ajal on ta aktiivsem, kuna siis on ka tema saakloomad aktiivsemad, samas võimalusel peab hunt jahti ka päevasel ajal ning, kui süda lustib, luusib ka ringi.
Mis puudutab korraga nelja hundi nägemist, siis taaskord on üritatud külvata hirmu seal, kus selleks alust pole. Tõsiasi, et hunt on karjaloom, ei tohiks kellelegi üllatusena tulla. Keskmine hundikarja suurus on seejuures 6-8 isendit.
Huntide kerge vaenamine on Eestis endiselt levinud ning on väga oluline, et ajakirjandus tunnistaks enda rolli selles. Antud rajakaamera ülesvõttest oleks võinud uudise teha hoopis positiivsemas ja objektiivsemas võtmes, kasutades näiteks väljendeid “õnnestus kaadrisse saada” või “hundid uudistasid soolakul”. Sõnadel on suurem mõju, kui me sageli hoomame.
Viidatud artikkel:
