Suur-kirjurähn        Dendrocopos major

Uhke tunne on teha värskes pehmes lumes esimesi suusajälgi, sest metsas hulkuja ei rahuldu rahvarikaste ja valgustatud suusaradadega.

Talviselt vaikses metsas on võimalik midagi või kedagi ikka näha, aga vahel ka kuulda ehk vähemalt aimata. Rähnide toksimised pole veel kevadiselt kõlavad, vaid kuuldub summutatud toksimist: väheke vaikust ja kõik kordub ehk rähn töötleb sepikojas käbi.

Suur-kirjurähn on meie tavalisem ja samas ka kohatuim liik. Lisaks sellele on nende talvine arvukus suvisest suurem ehk kuni mõnisada tuhat lindu. Seljasulestik kontrastselt must, õlal suur valge laik. Keha alapool valge, aga rinnaesine üpris määrdunud välimusega. Sabaalused suled erkpunased, külgedel valged triibud. Laubal valge laik, kiirusuled mustad. Isaslinnu tunneb ära kuklal asuv punane laigu järgi, emaslinnu kukal jääb mustaks. Noorlindudel on kiirusulestik punane ning sabaalune roosa.

Saba on suur-kirjurähnidel teravatipuline ja jäik ehk hea toetuspind puudel tegutsedes.

Sepikojaks otsivad rähnid oksa - või tüveprao nii leht- kui okaspuudel, olgu elusale või kuivanud puule ja selliseid võib ühel rähnil olla mitmeid. Käbi kinnitatakse tipuga taeva poole. Tugeva nokaga töödeldud kuusekäbi näeb hiljem päris räsitud välja. Talvisel ajal võib põhiliselt seemnetoiduline suur-kirjurähn seemneid hankida kuni sajast käbist päevas ja nii võib mõne sepikoja alt leida arvestatavalt suure hulga töödeldud käbisid. Kui sepikoja alust uudistada, võime täheldada, et mõned käbirootsud on kattesoomustest päris puhtaks näritud. Sellise sepikoja aluse on endi jaoks leidnud ümbruses tegutsevad metsahiired, sest nemad ihaldatuid seemneid ju puudelt kätte ei saa. Nemad söövad neid seemneid, mis rähnist üle jäänud. Siis peaks lähemal uurimisel ka hiirejälgi näha olema.