Vana- ja noor merikotkas

 

Merikotkas        Halichoerus grypus    

 

Noor merikotkas ja rongad

Merikotkaste sulestiku värvus muutub lindudel kogu elu jooksul. Isalinnud on emalindudest väiksemad ja istudes on kotkad pea meetri pikkused, kaaludes neljast kuni kuue kiloni. Võimsate vanalindude tiibade siruulatus ületab kahte meetrit.

Kui meil tänavu suvel koorunud ja lennuvõimestunud merikotkad olid novembris juba rändele siirdunud, siis soojal hilissügisel saabusid  meile noored kotkad põhjapoolsematelt pesitsusaladelt.

Kui oleme merikotkaid looduses kohanud huvitume nende vanuse määramisest. Eelkõige peaksime tähelepanu pöörama kotkaste sulestiku värvusele, nokale, aga samuti täiskasvanud lindude valgetele sabasulgedele.

Tähelepanu peaks pöörama ka kirjeldustele kotkapiltide vahel:

1. talve merikotkaste peasulestik on tume, nokk pea üleni must ja tiivasulgede tipud tumedad.

 

2. talve kotkaste sulestik paistab silma valkjate kattesulgede rohkusega. Noka tipp on veel must, kuid nokatüvik juba kollane.

 

3. talve noorlindude tiibade kattesuled on juba ühtlasema värvusega, aga noka värvus jääb veel hallikasroheliseks.

 

 

4. talve lindude nokk on juba üleni kollane, aga peasulestik sarnaneb veel kehasulestikule. Valgete sabasulgede tipud on veel tumedad.

 

 

 

Mida vanemad linnud seda heledamaks muutub peasulestik võrreldes kehasulestikuga, võimas nokk üleni helekollaseks ja sabasuled valgeks.

 

Merikotkaste vaatlused: LINK