Kaljukotkas

Kaljukotkas ehk maakotkas       Aquila chrysaetos

Kaljukotkaste vanalinde võime pidada paigalindudeks. Pesitsema asuvad merikotkad alles neljandal või viiendal eluaastal. Tänavused noorlinnud meie kotkapesadest on lõuna poole hulkuma läinud, aga saabunud on põhjapoolsete piirkondade noorlinnud. Ehk talvisel ajal võivad veidi kõrvalisemates soo-, raba- või metsaaladel ringi liikuda kuni paarsada kaljukotkast.

Noorlindude sulestikus võime märgata valgeid tiivalaike ja sabatüvikut. Vanalindude lennupilt paistab päris tumedana. Sulestiku põhivärvuseks on pruun, vanalinnu laup on tumepruun, lagipea ja kukal kuldpruunid ning nokk must aga vahanahk kollane.

Võimsate lindude tiibade siruulatus on kahe meetri ringis. Teadmiseks, et kui isaslinnu kaal võib küündida kolme ja poole kiloni, siis emaslind võib kaaluda isegi paari kilo võrra rohkem.

Elupaikadeks rabamaastikud ja nende äärealad, aga ikka seal, kus häirimist vähem. Jahti peetakse valgejänesele, metsisele, tedrele, laanepüüle, ka rongale ja harvemini oravale, nugisele, kährikkoerale  või metskitsele. Talvisel ajal toitutakse ka leitud raibetel.

Selle kaljukotka vanus peaks olema üle kolme aasta, paistavad heledad sabasuled, mis tumeda tipuga, välja hakkab kujunema heledam peasulestik.