Väike-kirjurähn Dendrocopos minor
Meie koduaedadesse ja talilinnulauale toituma satub väike-kirjurähn pigem juhuslikult. Talvisel ajal seltsivad väikesed rähnid tihasesalkadega ja nendega koos võib mõni isend meie koduaias lühidalt lindude söögimaja, rasvapalli või pekitükki kallal nokitseda.
Suurim tõenäosus vaikselt tegutsevat, Euroopa kõige pisemat rähni märgata on praegusel ajal raagus lehtpuusalus, pargis või kalmistul. Sarnaselt porrile otsitakse söödavat puude jämedamate okste alaküljelt. Meil pesitsenud on enamalt jaolt paigalinnud. Talvine arvukus võib veidi suureneda põhjapoolsete sisserändajate arvelt ulatudes mõnel aastal kuni paarikümne tuhandeni.
Väike-kirjurähn
Miniatuurseid väike-kirjurähne võib suuruselt võrrelda täiskasvanud ja suure rasvatihasega ja tihastega koos rahumeelselt seltsitaksegi. Väike-kirjurähnid on siiski teise kehakujuga. Neil on kehapikkust viisteist sentimeetrit ja kaalu veidi üle paarikümne grammi.
Väimuselt ümara peaga, silmad punakaspruunid, must nokk lühike, aga rähnidele omaselt terav ja jalad hallid. Aastaringselt kantakse sarnast musta-valgekirjut sulestikku (sarnane on ka hoopis suuremal valgeselg-kirjurähnil) ja neil pole punasulgset sabaalust nagu teistel suurematel musta-valge sulestikuga rähnidel. Vaid isalinnu pealage ja otsmikku ehib punane laik.
Väike-kirjurähn
Kõigi väike-kirjurähnide põse- ja küljesulestikus märkame pruunikat tooni. Pole midagi imestada kui me mõnd väike-kirjurähni roostikus kohtame, sest roovartesse on putukaid talveks peitu pugenud.
Väike-kirjurähnide vaatlused: LINK