Pildistas LK team
Foto Arne Ader, loodusemees.ee
Halli lepa urvad
Hall lepp ehk valge lepp Alnus incana
Pruune ja rippuvaid isasurbi näeme kimpudena koos, kas kolme või viie kaupa.
Sügisese viljasaagi ennustamisel peeti silmas nende rohkust puudel, sest meenutavad natuke viljapäid.
Näljaurbadeks nimetatakse eelmise aasta musti, veidi käbisid meenutavad, aga talvega seemnetest tühjaks pudenevaid emasurbi. Nende rohkust raagus puudel seostati vanasti järgmise viljaaasta ikaldusega.
Lepaseemned lumel
Kogu talveaja saavad pudisevatest seemnetest toidulisa meil talvituvad värvulised. Umbes tuhande halli lepa tumepruuni seemne kaal jääb vaid grammi raskuseks.
Viljakandvuse saavutab seemnest idanenud ja kasvama läinud hall lepp kaheksandal kuni kümnendal eluaastal. Juurevõrsetest kasvama hakanud puu, aga mõni aasta varem.
Tänaseks on meie looduses lepikute osakaal kuni 10%-ni meie metsadest sest iseseisvusaja algusest jäid karja-, heina- ja põllumaad sööti. Nii on moodustunud ajutine metsatüüp: lepad koos haava, remmelga ja arukasega. Sellise puistu kaitsvas varjus leiame sirgumas hoopis külmaõrnemaid liike: vahert, tamme, toomingat, kuuske… ja kui inimene looduses toimuvale vahele ei segaks, sirguksid leppade poolt viljakaks muudetud pinnasel kunagi kuusikud.
Lepad õhtuvalguses