Pildistas LK team
Foto Arne Ader, loodusemees.ee
Sepikoda
Suur-kirjurähn Dendrocopos major
Suur-kirjurähnidel on talvisel ajal oluliseks toiduks okaspuude seemned. Sageli võime metsas, aga vahel isegi koduaiast leida rähni sepikoja, kuhu suur-kirjurähn tassib käbisid, et neid seal rahulikult töödelda.. Seemnete välja toksimiseks kinnitab lind käbi oksakaenlasse või tüveprakku ja sellise puu alla kuhjub aja jooksul suur hulk läbitöödeldud käbisid
Suur-kirjurähn
Suur-kirjurähnid on Eestis kõige tavalisemad ja elutsevad ning tegutsevad kõikvõimalikes puistutes: metsades, parkides ja aedades. Nende talviseks arvukuseks võiks hinnata üle poolesaja tuhande isendi ja headel käbiaastatel võib number olla poole suurem. Lõuna suunas rännatakse kehvadel käbiaastatel.
Suur-kirjurähni isaslinnu tunneme ära punase kuklalaigu järgi, emaslinnu peasulestikus me punast värvi ei märka, see on must.
Suur-kirjurähni kiirusuled paistavad mustadena ja laubal, noka läheduses näeme heledat laigukest. Must haberiba ulatub rähni pika nokani.
Suur-kirjurähnide seljasulestik paistab selgepiiriliselt mustana. Silma hakkavad tiibade ülaosas kontrastselt suured, valged õlalaigud ja mustadel tiivasulgedel valged vöödid.
Valge rinnaesine võib olla mõnel isendil veidi määrdunud olemisega (tegu on okasmetsades tegutsevate lindudega, kes ennast vaiguga ära määrinud).
Tagakõht ja sabaalune sulestik erksalt punased. Teravatipulised sabasuled jäigad, sest nendele on puudel tegutsedes hea ennast toetada. Mõlema vanalinnu silmaiiris paistab punasena, jalad rohekashallid, mis aga tugevate ja teravate küünistega.
Suur-kirjurähnil võib pikkust olla kuni veerand meetrit, tiibade siruulatust umbes nelikümmend sentimeetrit ja kaalu kuni sada grammi.
Suur-kirjurähnide vaatlused: LINK