Ilmselt on teist paljud kuulnud levinud müüti, et hundikarjas sööb “alfa” alati esimesena. Just seda see ütlus ongi - müüt.
Tekst ja video: Laura Kiiroja
Hundikarjas on tegelikult kaks domineerimishierarhiat - emaste ja isaste vaheline. Ehk juhtloomi (aegunud nimetusega “alfasid”) on alati kaks - juhtemane ja juhtisane. Miks? Sest domineerimine käib eeskätt paaritumisõiguse üle. Muude ressursside osas kehtib huntide puhul reegel “mis minu käes, see minu oma”. Nii ka toidu puhul.
Toidule ligipääs ei ole otseselt sotsiaalse hierarhia positsiooniga seotud. Sööb see, kes esimesena palukese leidis või kes kõige näljasem on (nt olukorras, kus kari käib ühe korjuse juures toitumas juba pikemat aega). Igaühel on õigus oma toitu kaitsta! Samas tõsi on ka see, et karjahierarhias kõrgemal positsioonil asetsevad hundid on enda ressursside kaitsmisel enamasti enesekindlamad ja seetõttu edukamad.
Olukorras, kus kari murrab maha suure saaklooma, einestavad kõik karjaliikmed sageli üheskoos. Samuti on dokumenteeritud karju, mille juhtisastel oligi tihti kombeks peale suure saaklooma jahti veidi eemale minna ja teistel karjaliikmetel esimesena süüa lasta (nt Yellowstone’i kuulsal hundil number 21 oli see komme).
Muidugi ei saa mainimata jätta ka kutsikate erilitsentsi. Hundid on head lapsevanemad, mistõttu kutsikatel on alati toidule eesõigus.
Antud video on filmitud Saksamaal, Wildenburgi loomapargis. Tegu on inimestega sotsialiseeritud huntidega. Hundid on ühevanused ja esiplaanil on interaktsioon karja domineeriva isahundi (Hawk) ja ainsa ehk domineeriva emahundi (Lady) vahel. Taamal söövad rahulikult teised poisid. Hawkil paistab olevat arusaam, et kõik toidutükid peaksid talle kuuluma. Seda üritab ta hammaste laksudes Ladyle “puust ja punaseks” selgeks teha… kuigi saba jalge vahel reedab, et ega ta selles ettevõtmises ülemäära enesekindel pole. Emahunt teab aga täpselt, et tuleb vaid kavalalt üks tükkidest (no ikka see suurem) hambusse saada ja sellega eemale minna - siis kehtib kohe reegel “mis minu käes, see minu oma”. See tal ka loomulikult õnnestub.
Igaks juhuks tasub veel selgitada, et kuna meie reegel sotsialiseeritud huntidega töötamisel oli mitte kunagi mitte mingil juhul neilt toitu ära võtta, siis oli huntidel selge, et inimeste eest pole neil vaja oma toitu kaitsta ja inimesed neile toidu osas konkurentideks pole. Seetõttu oli meil ka turvaline söömise ajal nende aedikus viibida.
