Kühmnokk-luik Cygnus olor
Kühmnokk-luikede paar asus esmakordselt Eestis pesitsema 1908. aastal Saaremaale. Järgmist pesitsemist tuli oodata paarkümmend aastat, siis pesitses kaks luigepaari Lõuna-Saaremaa rannikujärvedel.
1960. aastatel asusid kühmnokk-luiged pesitsema juba Lääne-Eesti saartele ja rannikule ja 1973. aastal Soome lahe rannikualadele. Peipsi järv on suurtele lindudele oluliseks rändepeatuse veekoguks.
Kühmnokk-luiged on meie suurimad linnud ja nende kaaluks võib suurtel vanalindudel olla kuni kaksteist kilogrammi. Pika kaelaga luikede kehapikkus võib ületada poolteist meetrit, aga tiibade siruulatus jääb siiski alla kahe ja poole meetri.
Kühmnokk-luiged ehitavad pesa
Täiskasvanud kühmnokk-luige sulestik on valge, noorlindude sulestik jääb veel koorumise järgsel suvel hallikaks. Musta kühmu ja punase noka suuruse järgi saame eristada isalindu, kelle nokakühm paistab oluliselt suuremana kui emalinnul. Kühmnokk-luikede kael on ujudes kõverdunud ja pesitsusajal hoiavad vanalinnud tihti tiibu puhevil, mida me teiste luigeliikide juures ei näe.
Kühmnokk-luiged on peaaegu tummad linnud, aga lennupildis kuuleme tugevat tiivavihinat.
Pesaehitusega alustatakse tavaliselt aprilli teisel poolel.
