Pildistas LK-team
Ojamõõl kasvukohal
Ojamõõl Geum rivale
Ojamõõlad kasvavad lehtmetsades, niisketel niitudel, metsaservadel ja sageli allikate ümbruses. Ojamõõlu aetakse vahel segi varakevadiste karukelladega hoolimata sellest, et esimene eelistab niiskeid ja teine pigem kuivi või isegi liivaseid kasvukohti.
Ojamõõl
Ojamõõlade rippuvad õied taime varrel paistavad eemalt vaadates tumedavärvilistena (lähemal vaatlusel hoopis kollakad ja punakad), kellukjad. Pehmete karvakestega on kaetud nii õied kui taime varred.
Teiste meil kasvavate mõõlade perekonna esindajate õied on avatud ja ei ole rippuvad ehk longus.
Kollaste õitega maamõõla õitseaeg jääb veidi hilisemale ajale. Kuid hoolimata sellest võivad risttolmlemise tulemusel tekkida vahel kahe nimetatud mõõlade hübriidid.
Ojamõõla õisik
Roosõieline ja nektaririkas ojamõõl võib sirguda sobival kasvukohal kuni poole meetriseks aga taimestikus kasvavad ojamõõlad jäävad kuni poole võrra madalamaks.
Ojamõõl meelitab tolmeldajad oma magusa, aga nõrga lõhnaga ligi. Ja tolmeldajaid taimele jagub: kimalasi, mesilasi, liblikad ja teisi mutukaid.
Kesksuvel, kui õitsemine lõppenud ajavad taime varred endid sirgu, sest on saabunud aeg vilju levitada. Ojamõõladel pikeneb emaka tipuosa jäigakarvaliseks ja konksjaks haardeelundiks, mis küpseks saades tulevad taime küljest kergesti lahti.
Koerte jalutajad teavad, et lemmiku kasukast, aga samuti oma riietelt on kõvasti kinnitunud seemnete noppimine päris tüütu.
