Pildid napsas Aita, LK foorumist
Musttihane
Musttihane Periparus ater
Lai valge kuklalaik on mustihaste määramisel kindlaks tunnuseks, aga sugupooled pole sulestiku põhjal eristatavad.
Musta värvi on lagipea, külgkael, kui rinnaesine suur „manisk“ ning nokk. Seljasulestik tumedamat tooni sinakashall, küljed kreemikalt „määrdunult“ ning tiibadel märkame kahte kitsast triipu (eemalt vaadates võib linnust jääda pruunikas üldmulje). Jalad tumehallid.
Tegu meie kõige pisema tihasega: kehapikkust vast üksteist sentimeetrit, kehakaalu umbes sama numbri jagu. Talvine arvukus kõigub aastati, aga kolmekümne tuhande isendi ringis võib neid talvel olla. Seega mingid haruldused musttihased pole.
Kuidas nad just nüüd toidulauale sattusid? Musttihased liiguvad just jaanuarikuus laiemalt ringi, paiksemateks muututakse veebruaris.
Sõbralikult tegutsetakse väiksemates salkades okas- ja segametsades näiteks koos tutt- ja põhjatihastega.
Parkides ja kalmistutel neid peaaegu ei kohtagi. Kuusikutest otsitakse seemneid, aga neid tänavu eriti pole. Koorepragudest urgitsetakse sinna peitunud putukaid ja ämblikke
Toidulaual ollakse vilkad, musttihased koguvad omale ka seemnevarusid, aga veebikaamera piltidelt näeme, et huvi pakuvad hoopis teraviljapallid.
Musttihaste tänavused vaatlused: LINK
Foto Karl Ander Adami, www.adamifoto.com
Musttihase valge kuklalaik on kindlaks määramistunnuseks
