Harilik sigur Cichorium intybus
Hariliku siguriga on selline lugu, et tegu ei ole meie looduse põlise taimega ja ka looduslikku kooslusesse pole taimed suutnud sulanduda. Kasvukohtadeks jäävad jäätmaad, kõikvõimalikud teede veered ja samuti raudteede või elamute läheduses, kas siis kõrreliste, teelehtede või nurmikate seltsis või lillepeenardel ilutaimena.
Kohvipõõsas on troopiline taim, aga kohvijoomine üpris vana tava ka meie maal. Vaesematel või sõdade aastatel pruugiti hoopis aseainena sigurikohvi. Harilikul siguril on jäme ja lihakas juur, millest pärast kuivatamist ning jahvatamist mõrkjat kohvi aseainet keedeti. Niimoodi saabusid siguriseemned ka Eestisse, kus taimi edukalt kasvatati meie talumajapidamistes. Sigur on levinud kõikidel maailma mandritel v.a. poolused.
Siguri õisikud sarnanevad mõneti rukkilillega, aga koosnevad teistsugustest õitest, sest siguril on vaid keelõied ja putkõied neil puuduvad. Kui rukkilille õied asuvad varre ja harude tippudes, siis siguri õied asetsevate lühikestel raagudel lehtede kaenlas. Tavaline õite värv on helesinine, harva roosa või valge.
Taime vars on püstine ja kandiline, seest õõnes ning kaetud karedate karvadega. Taim haruneb ülemises osas ja tal on varrelehti vähe. Lehed on väikesed ja piklikud.
