Sünkroontõlkijad Silvia Glatzhofer (paremal) ja Maria-Theres Gruber arvavad, et odavam tehisintellekt võtab ühel päeval nende töö ära, aga samas loodavad ka, et soov töötada just inimestest tõlkijatega jääb osadel klientidel alles.
Inimesi, kelle kutsehaiguseks on teiste lausete lõpetamine ning kes samas selle oskusega raha teenivad, kutsutakse sünkroontõlkijateks. Kõigile see amet ei sobi – pead armastama adrenaliini ja pinget ning olema maailma suhtes uudishimulik.
Jutuajamine selle erakordse „spordi" esindajatega, täpsemalt inglise-saksa-inglise sünkroontõlkijate Silvia ja Marie-Theres´iga toimus LIFEstockProtect konverentsil „Kindlad karjad“ 17.-18. juulil Austrias, kus nad pidid vahendama eri rahvustest hundi-lambateemalisi sõnavõtte.
Tekst: Helen Arusoo
Fotod: Tarmo Mikussaar
Silvia, olete kaks päeva järjest kokku 16 tundi tõlkinud hundi- ja lammasteteemalist juttu otse live´is, kas see on raske?
Konverentsi situatsioonis tõlgime alati kahekaupa, tavaliselt üks 20-30 minutit järjest ja siis puhkab, teine vahetab ta välja. Ei ole, põnev on.
Kui palju vett kulub häälepaelte turgutamiseks päeva jooksul?
Mina joon väga palju, juba ennelõunal 9st-12ni jooni vähemalt liitri vett. Mõnikord peab vaikselt kõnelema – siis joon veel rohkem.
Sinikeel, pärandturism, jõudluskontroll – need on sõnad, mis kuuluvad karjakasvatuse sektorisse ja mille võõrkeelde tõlkida oskavad vaid eriala spetsialistid. Kas uue teemaga kokkupuude võib olla ka hirmutav?
Situatsioon on alati uus. Aga ehkki oleme siin konverentsil juba neljandat korda, siis sõnavara, mida täna teame, oleme homseks juba unustanud.
Nii et Te ei ole keskkonnateemadega erialaliselt tuttav?
Ei. Mina olen õppinud keeli ning õpetan ülikoolis tõlkijaid. Oskan mõnedes keeltes rääkida – õppisin saksa, inglise ja prantsuse keelt ning mõistan väga hästi ka itaalia keelt ja natuke ka hollandi keelt. Kuna elan Austrias autotööstuse piirkonnas ja seal korraldatakse palju konverentse autode teemal, siis sellel erialal on mul palju kogemust. Põllumajanduses ka suht palju, sest talupidajad ei valda tihti keeli ja siis on vaja tõlkijaid abiks. Looduse osas vaid veidi.
Kui palju te ette valmistute 16-tunniseks sünkroontõlkeks?
Tuleb kirjutada välja erialasõnu. Kui tegu on väga raske teemaga, siis valmistume terve päeva. Rusikareegel on, et profid valmistuvad ühepäevaseks konverentsiks pool päeva.
Palju sõnu te välja kirjutate?
Kõigepealt on vaja taustainformatsiooni hankida. Mina vaatan kõigepealt Wikipediast üldise teemakirjelduse ära. Ma pean teadma, milles asi. Kui ma näiteks poliitikute juttu vahendan, pean teadma nende seisukohti. Üldiselt loen teemade kohta ette. Aga erialasõnadest: minu 30-aastane töökogemus ütleb, et kolmepäevane konverents toob erialasõnu maksimaalselt kaks A4 täit, mida peab teadma. Muidugi on mul mõne teema kohta, nagu näiteks mulle tuttav autotööstuse kohta, erialasõnu üle 30 lehekülje, aga paaripäevasel karjakaitsekonverentsile tuleb kokku umbes 30-60 eriala väljendit kasutusele, millega pean eelnevalt kursis olema. Leian need internetist, trükin välja ja õpin ära. Vanasti, enne interneti, käisin raamatukogus. Minu lemmikteema on tegelikult arhitektuur ja linnaplaneerimine. Selles vallas liikuvaid sõnu panen alati tähele ja jätan meelde. Autotööstus ei huvita mind tegelikult üldse!
Kas tuleb ka ette, et ei tea mõnda sõna?
Muidugi. Siis kolleeg aitab.
Rahvusvaheline LIFEstockProtect konverents „Kindlad karjad“ 17.-18. juulil Austrias õnnestus tänu sünkroontõlkijatele - kõik esinejad said rääkida oma emakeeles. Pildil karjakaitsekoerad näidistalu niidul.
Jälgisin läbi kabiini klaasakna, kuidas Teie prillid välgatasid, kui saatsite pilguga liikuvat esinejat, kes edasi-tagasi kõndis ja emotsionaalselt midagi selgitaks. Kas tundeküllase kõneleja juttu on lihtsam tõlkida?
Mõnikord on emotsionaalseid kõnelejaid kerge tõlkida, aga kui su isiklikud tunded ja põhimõtted ei vasta tõlgitava omadega, pole see kerge. Ma ei suudaks seda siis usutavalt edasi anda. Sel juhul tõlgin sisu, aga see pole nii emotsionaalne kui rääkija oma. Täna oli palju kõnelejaid, kes ei rääkinud sujuvalt, olid liiga emotsionaalsed ja ei lõpetanud lauseid, venitasid.
Milline on hea esineda, kelle juttu on kerge tõlkida?
Hea kõneleja räägib ilma teksti maha lugemata - ettelugemine ei tööta, seda on raske tõlkida, sest ette lugedes ei mõtle esineja kaasa, tempo on teine ja seda on võimatu tõlkida! Hea esineja räägib ka puhtalt ja lõpetab oma laused. Samuti räägib loogiliselt ja teab, millest räägib.
Sünkroontõlkimiseks on ju annet ka vaja?
Jah, anne on oluline. Mina ja Maria-Theres õpetame mõlemat ülikoolis ja me näeme üliõpilaste pealt üpris kohe, kas kellelegi on selleks annet. Tõlkija peab olema ka julge – paljud ei suuda hästi tõlkida, kuna on vaja pealehakkamist kogu jutt mõnikord täiesti ümber formuleerida. See on võime, mis sul kas on kaasa antud või ei ole ja seda näeb varakult, kas inimestel see on või ei.
Kas sünkroontõlkijatel on ka mõni „kutsehaigus“ - näiteks, et kipute teiste inimeste lauseid lõpetama?
Jah, ja mu teine ametist tulenev „haigus“ on kaasa rääkimise soov igas asjas, kuna ma olen nii paljude teemadega tõlkimise kaudu kokku puutunud. Minu abikaasa ütleb ikka, et mul on palju kasutuid teadmisi (naerab).
Kas ma midagi olulist jätsin küsimata?
Tahaksin tingimata öelda, et sünkroontõlkija on ilusaim amet minu arust! See tähendab ADRENALIINI! Sünkroontõlkija olla on väga cool - oma kabiinis istuda ja esinejaid vahendada on superpõnev!
