Suur-kirjurähni isaslind ja rohevint

Suur-kirjurähn      Dendrocopos major

Meie looduse tuntuimaks, levinuimaks ning arvukaimaks on suur-kirjurähnid. Suur on nimetatu tõepoolest, aga mitte suurim, kellest eile kirjutasime ning neid omavahel võrdlesime – valgeselg-kirjurähn (kas seda liiki nimepanemise aegu veel ei tuntud või olid liigikaaslased mõõtmata-kaalumata). Talvine arvukus sõltub käbisaagist okasmetsades ja võib hääl aastal küündida veerand miljoni isendini, talilinnuloendus annab sellele täpsema vastuse.

Valgeselg- kirjurähni kirjeldudes on toodud võrdlusi suur-kirjurähniga: LINK

Suur-kirjurähnil jagub pikkust kuni veerand meetri jagu, tiibade siruulatust umbes nelikümmend sentimeetrit ja kaalu kuni sada grammi.

Suur-kirjurähnid

Päevakangelase seljasulestik on selgepiiriliselt must, silma paistavad suured, valged „õlalaigud“ tiibade ülaosas. Mustad tiivad valgete vöötidega. Valge rinnaesine paistab mõnel isendil veidi määrdunud olemisega (tegu okasmetsades tegutsevate lindudega, kes ennast puudel vaiguga ära määrinud). Erksalt punane tagakõht ning sabaalune on valge kõhuga kontrastis. Jäikade sabasulgedega saba teravatipuline, mida tegutsedes hea puutüvele toetada.

Kiirusuled suur-kirjurähni peas on mustad, laubal, noka läheduses hele laiguke, must haberiba ulatub nokani. Aga asume nüüd isendeid  tunnuste alusel eristama ning kinnitust meie jutule leiab piltidelt.

Isalinnu määrame kuklal asuva erepunase laigu järgi, aga täiskasvanud emaslinnu peasulestik on täiesti must. Noorlindudel võib lagipea punane olla. Vanalindude silmaiiris on punane. Jalad rohekashallid, tugevate ning teravate küüntega.

Talvisel ajal toitutakse metsas okaspuude seemnetest ning vahel käiakse ka sipelgapesade kallal. Kõigile on tuntud „rähni sepikojad“ seal me ei kuule rähnide koputamist – käbidest seemnete otsimine käib vaikselt. Sarnastes toitumiskohtades võime leida hulgaliselt lammutatud käbisid.

Suur-kirjurähni sepikoda

Eile unus mainimata, et valgeselg-kirjurähn ja suur-kirjurähn toidukonkurendid ei ole. Valgeselg käbiseemnetest okasmetsades ei toitu, leides oma toiduse lehtpuu- ja segametsadest.